09.03.2023
Kalle Mälberg
Meediamajade lõdvad sulgurlihased vallandusid kuuldusest Kärsa valimisest Rooma paavsti e-residendi kaardiga Eesti Vabariigi Riigikokku.
Kardinalid olid tõlkinud Tema Pühadusele „kindlate käte“ sõnumi ladina keelde – pühameeste käed imiteerisid konvulsiivselt 200 korda. Mäletatavalt oli üks mõnda aega Kadriorus veiderdanud presidendilaadne toode kinkinud Rooma paavstile lahkelt Eesti residendi e-kaardi koos koodidega, mida nüüd Vatikanis entusiastlikult pruugiti.
Eufoorilises enesekiimluses jagatud Eesti e-residentide hulgast Riigikogu valimisse lisandunud 78 000 värskelt küpsetatud Eesti patriooti asusid eneseteadmata kavalate itimeeste ühtlases kolonnis kindlate kätega kuvaritesse pressima 200 tunnuskoodi…
Tuntud luuletaja Aivo Peterson, neiupõlvenimega Ivan Bezdomnõi, lahkus hooldekodust teadmisega, et teda on määratud Donetski Rahvavabariigi aukonsuliks Eestisse, ent narvakast Terasesnuhkija suutis teda pidurdada.
Nursipalo metsa vahel inimketis seisnutest tuhises lumepilves peatumatult mööda läikiva plekiarmukese tagaistmel lösutav ilus ja tark võimumees. Sotsiopaatiline eliit oli orjandusliku Lõuna surunud sünteetilise digimulli lõksu, aga ikka ronisid kangekaelsed kodukaitsjad üle hangede: „Kurat, sõidavad kohale bussidega ja tasuta… Me oleme Tallinnast ja maksame! Keerame hapniku kinni ja saadame peded peale – küll vihakõne ja abieluvõrdsus lõpetavad tõmblused.“
Võimur peatas auto, sahinal laskus aknaklaas, usinad assistendid seadsid üles pauerpointid: „Me ju teavitasime ja kaasasime teid rahvuslikku julgeolekku. Ja ikka te ei taha abieluvõrdsust, ei armasta progressi? Keegi teist siin provotseeris, et parem lastagu mitmikrakette nostalgiast ulguvatesse Irboska Vabadussõja kaevikutesse!“
Rahvasumm mõmises midagi põhiseaduslikest parlamendivalimistest, mille rahvuskonservatiivid olevat võitnud. Rahva hulgast hõigati: „Millal te siit ära lähete? Teie ju hoopis teise valimise tšempionid.“
Keset tuhmi matsirahvast katkes pealinlaste viimnegi kannatus: „Vaat, kui tilgutame teile ööd ja päevad läbi sinise peanaha kõrvadesse virtsaveena inisevat eurolaulu, mida me „Eesti Lauluks“ nimetame – küll siis hakkate armastama ka vihakõne nuuti?“
„Raisk, suudelgu mu bemmi uusi kumme!“ pomises pugeja, võimudega läbikäiv suhtemeister tagaistmel – amet kohustas teda olema kursis vahva sõdur Svejiki ja tolle virtina vahelise suhtega.
Valutu koonduslaager kaevandus Haanja kuplite vahele koos koobaste ja käikudega, mille seintele peegeldus vaid isehakanud eliidile teadaolevaid uudisvarje. Uues, heas ja Ilusas pisarateta diktaadialuses, unelmate Eestis armastavad kõik digieestlased Igavese Päikese Partei siidkinnastes terasnuuti, nurruvad riiginisast ettenähtud toetusi, kuulekad ja armsakesed manustavad une eel läänelikke pehmoväärtusi edueelduste loomise nimel, jae ja hulgi.
Ja kui sellest vähe, lastakse nõukogude poeedi laulu Leninist: „Meid, lapsi, võtaks ta sülle ja silitaks hellalt… pead“.
Ülo Vooglaid rääkis õndsa Brežnevi ajal ülikoolis (kui isegi kohvikutesse lubati suukorvita siseneda!), et vääritute vahenditega ei ole kunagi õnnestunud ajudesse puuderdada väärikaid väärtusi.
„Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema“ ütles Tõnisson kui Arno isaga koolimajja jõudis.
Kalle Mälberg, vabaakadeemik