Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Piret Kivi: libaliberaalid on Eesti Vabariigist Tondistani teinud

-
10.03.2023
Eesti riik muutub oma kodaniku jaoks üha tontlikumaks.
© Scanpix

Seoses lähiminevikus kehtinud valitsuste koroonaterroriga tuli rahvusvahelises mõtisklusruumis arutlusele kehalisus. Ehk siis, kas kehaline kohalolek on oluline? Mis vahe on üleüldsegi kehalisel ja mittekehalisel kohalolekul? Mina olen siin praegu oma mõtiskluse lugejaskonnaga mittekehaliselt. Olen sõbralik ja kuri kummitus. Üks omadussõna ei välista teist.

Internetist ehk kummituste kuningriigist otsin ma tröösti ja teadmisi. Hea, kui trööst ja teadmised tulevad korraga nagu muistses Soome teleka reklaamis, kus salonkishampoo (salongišampoon) ja kokonaishoito (eriti hea palsam) olid samas pudelis.

Jälgin usklike ja siiralt usku otsivate inimeste YouTube’i kanaleid. Jäi mulje, et kristlase jaoks ei ole sugugi hea jumalateenistust/missat/liturgiat ekraani tagant jälgida. Väga on vaja vähemalt pühapäeviti kark alla ajada ning oma keha kirikusse vedada.

Jordan Peterson mõtiskles huvitavalt parlamendisaadikute üle. Kanada on väga suur riik. Kolka- ja pärapõrgusaadikutel oleks palju lihtsam ekraani taga konutada. Aga inimese kehalisus ei luba.

Nimelt on asjalood nii. Kui virtuaalsfääris kohtuvad A ja B, siis leiavad nad omavahelise pisikese erinevuse ning kargavad teineteisele kõrri. Õnneks on tegemist kummitusliku kõriga. Verd voolama ei hakka, aga hing tambitakse porri. Mis aga saab siis, kui kehalisel tasandil saavad kokku A ja B, kes ei nõustu omavahel üheksal juhul kümnest? Nad on enamasti viisakad ning kipuvad kõnelema nendel vähestel teemadel, milles nad nõustuvad. Eriti sümpaatseks muutub olukord toidulaua ääres. Hiinlased teavad seda ning söödavad kõigil, kellega neil on vaja tõsiselt asju ajada, kõhud pungi.

Seoses koroonaterroriga tekkis ka arutlus õppimise teemal. Kas õppur peab olema koolis kehaliselt või piisab virtuaalõppest? Vastus sellele küsimusele ei ole ühene. Arvan, et igaüks on täheldanud, et kui teema huvitab, on virtuaalõpe mäekõrguselt parem. Segavad faktorid (kaasõppurid ja kooli koridoris vastu tulevad inimesed, keda näha ei taha) jäävad ära. Pealekauba saab virtuaalõppur õlut juua. Loomulikult teeb ta seda teekruusist, kui kaamera peab olema sisse lülitatud, aga fakt on see, et mõõdukas õlletarbimine õpingute ajal, mis nõuavad süüvimist ning mis tõsiselt huvitavad, on kasulik. Õppeasutused seda asja nii ei näe.

Kas aga on nii, et õppurit huvitavad kõik ained? Enamasti ei ole. Tänapäeval ei ole kohe kindlasti, sest sunnitakse „õppima“ ka ideoloogilisi õppeaineid. Mina olen pidanud viibima loengutes, kus öeldakse tõsiteaduslikul ilmel, et venelased on eestlased, ning täitma küsitlusi (mida kasutatakse teaduse tegemiseks!), kus sugude nimekiri tekitab hämmingut ning mõnikord isegi kerget uudishimu välja uurida, mida mõned uued sõnad seal nimekirjas tähendavad.

Ideoloogilised ained peavad õppeplaanist kaduma, aga kaovad nad jee. Liigume põhikooli. Kas koolijuntsut tohib sundida mõnda ainet õppima, mida ta ise õppida ei taha? Jah. Teatav sund on koolis vajalik ning seega on vajalik ka kool, kuhu võetakse kaasa oma keha.

Kuid isegi ainete puhul, millele ollakse meeletult pühendunud ja mida on parem üksinda õppida, on olemas teatav kehalisuse moment. Nii hea on istuda kaasvõitlejate ja mõttekaaslaste pundis. Hea on nendega kohvi rüübata ning lasta hingel lauluviis üles võtta. Nii lummavaid laule laulab hing ainult oma turvalises kodus. Kehas.

Ka riigid on kehalised moodustised. Riigikogu infotunnis vaatab saadik ministrile silma ning süüdistab teda seitsmes surmapatus. Julgelt ja vapralt nagu peabki. Mina olen siin kummituste kuningriigis avaldanud õigustatud arvamust, et Kaja Kallas on kurjategija, kuna kehtestas koroonaapartheidi. Nõuan seega Eesti Vabariigi kodanikuna, et ta võtaks vastutuse ja läheks oma kuriteo eest vangi. On päevi, mil ma mõtlen, et õiglane karistus oleks kakskümmend aastat. Teistel päevadel piirdun kümne aastaga. Vist oleks hea saata ta vangi kahekümneks aastaks ning lasta kümne aasta pärast vabadusse? Arutagu ja harutagu siis oma patte kriminaalhooldajaga küpsist krõbistades.

Inimesed, kes kutsuvad end liberaalideks, aga pole seda (Eestis ja ka muudes riikides on klassikalised liberaalid liitunud konservatiividega; meie konservatiivid ongi suures osas ju liberaalid!), ütlevad, et vastaspoolega vaieldes ei tohi kunagi kasutada „teised kaaaaaa!“ argumenti. See polevat lubatud. Olgu siis nii. Aga miks kasutavad siis „teised kaaaaaa!“ argumenti koroonaapartheitšikud? Miks ei tee nad ise nii nagu nende eneste reeglid nõuavad? Miks eelistasid nad mõnele teadlasele suutropi suhu toppida? Ei tea, kas need suutroppidega ketserid enam teadusraha saavadki…

Igatahes on minu karm (aga õiglane!) arvamus viinud mind olukorda, et pean olema valmis ka kehalisel tasandil Kaja Kallasele ütlema, et ta on kurjategija ja peab minema vangi. Kui kohtun temaga (väga just ei soovi) ja saan võimaluse temaga vestelda, siis teen seda, sest ei soovi olla nagu need eestlased, kes on netis lõukoerad ja hingeluudelt liha rebivad raisakotkad, aga tavaelus õhetavad minu kõrval nagu ilmsüüta voonakesed. Sellised inimesed ajavad mind segadusse. Tekitavad põlgust. Katsuge olla alati see, kes te olete.

Üritasin kunagi välja uurida, mis toimus Roomas aastal 63 enne Kristuse sündi. Ülesanne ei ole sugugi kergete killast, sest kui usud veerandit ajaloolaste jutust, saad kolmveerandiga ikka petta. Ajalookirjutus on ju õudne vaimne vägivald. Inimestele valetatakse jultunult näkku, et söövitada neisse teatavaid tõekspidamisi, mida ühiskond sel hetkel vajalikuks peab. Õiglane ajalookirjutus peaks olema pigem selline töö, mida teevad politseiuurijad. Jälg tuleb üles võtta  ning mingites punktides tuleb öelda: „Ma ei tea.“

Igatahes oli tol ajal Roomas keegi ülikõrgest soost mees nimega Katiliina. Ladina keeli Catilina. Maailmas on asjalood nii, et kui mõni võõramaa inimene või koht muutub lähedaseks, siis saab ta kodumaise(ma) nime. Enne Teist maailmasõda kasutati mõlemat vormi. Mina kirjutasin alguses ka eesti keeles Catilina. Siis hakkas mul aga temast kahju. Nagu hakkas mul ka kahju veteranidest ja poetagustest õllejoojatest (eluheidikutest), kes teda toetasid. Siis hakkasin kirjutama Katiliina. Olen vist väikest viisi katilinaar. Katiliina ise peaks mind muidugi barbariks ja/või võluvaks loomakeseks. Samas pidas ta mingite barbaritega ju ka läbirääkimisi. Nii et jutule ma temaga vast ikka saaksin. See kõik pole aga väga oluline, sest Katiliina läks juba ammu vapralt surmale vastu. Olgu muld talle kerge. Ühes välismaises foorumis ütles mulle üks teadlane, et esimesel sajandil e. Kr. kannatasid kõik Rooma poliitikud raskete isksusehäirete all. Neile oleks tulnud panna diagnoos. Aga ju soosis tolleaegne poliitiline kliima püstihullude märatsemist. Kas need ajad on tagasi?

Katiliina ülemus olevat ka mingil hetkel olnud Pompeius. Pompeius on Ørbergi meetodit (https://archive.org/details/lingua-latina-pars-i-familia-romana  vaadatud 10.03.2023) kasutanud ladina keele õppurite jaoks (ja meid on iga aastaga aina enam ja enam) kangelane, sest ta päästis päriselt tohutult palju inimesi kannatustest ja näljasurmast. Ørberg pidas igatahes vajalikuks sellest asjast rääkida (https://uueduudised.ee/arvamus/piret-kivi-kus-on-areng-kui-veame-vilja-aafrikasse-ukrainast-ja-mitte-aafrikast/  vaadatud 10.03.2023). Nimelt takistasid mereröövlid viljavedu Aafrikast (!) ning Pompeius puhastas Vahemere piraatidest kolme kuuga. Selline sügav ja siiras empaatia näljaste inimeste vastu teeb ta vast igaühe jaoks kangelaseks. Tänapäeval antaks talle tiitel Holodomori Hävitaja või midagi taolist. Kas Pompeius oleks võtnud enda alluvusse kurja ja pahelise inimese?

Ennemuistsel ajal oli kooliprogrammis kohustuslik Cicero vihakõne Katiliina vastu. Kui kohtute mõne õhtumaise vanuriga, kes on gümnaasiumis käinud, ning räägite temaga sellest kõnest, saab vanur nagu elektrilöögi, silmad lähevad tal krõlli ning automaatselt voolab suust selle kõne algus. Originaalis.

Õudne hakkas, kui üritasin selle kõne algust kuidagi enda jaoks enam-vähem kokku puterdada (https://youtu.be/zqCkt6Rv3bE  vaadatud 10.03.2023). Grammatiliselt oli muidugi hästi huvitav, sest Cicero oli täielik keeleguru. Võib-olla kompenseeris ta oma õpingutega oma madalamat päritolu? On ju loomulik, et Katiliinat ja tema seisusekaaslasi ajas pelk Cicero olemasolu närvi. Vana maailma hukk on tihti traagiline. Uute tulek alandab vana kaardiväge.

Kui aga peaksin selle kõne kohta midagi positiivset ütlema, siis meeldis mulle väga, et Katiliina oli ise senatis kohal nagu viis kopikat. Katiliina kehaline (!) kohalolek Cicero sõnu ei mahendanud. Cicero lajatas kehalisel (!) tasandil Katiliinale näkku igasuguseid õudusi. Siiski ütles Cicero „iussu consulis“ (konsuli käsuga), mitte „iussu meo“ (minu käsuga). Kaja Kallas räägib „minu valitsusest“. Tundub, et on punkte, kus Kaja Kallas „ületab“ Margus Tõll Kikerhernest (nagu Cicero täisnimi võiks maakeeli tema fännkonna jaoks olla) pika puuga.

Sellest kõigest moraal: kui ründate netis, siis peate seda tegema ka kehalisel tasandil.

Oma riigile pühendunud kodanik on kombatav. Ta ei ole tont, kellest läheb käsi läbi. Caesar sai võimsalt nuga (Ka sina, Brutus!), sest ta oli kombatav. Proovige virtuaalset isikut pussitada. See ei õnnestu. Suudate vaid teda muserdada. Siis läheb tseesaritondu nurka ning ulub: „Uuuuuuu!“ Kuni hetkeni, mil ta taipab, et tseesaritondud nurgas ei ulu.

Kombatav kodanik viskab õuerõivad ülle. Ei pea olema viisakad riided. Pea võib jätta rahulikult kammimata. Kaasa võib võtta poekoti, et enne või pärast valimisi oma ostud ära teha. Kombatav kodanik on vabariigile pühendunud. Ta näitab oma pühendumist oma kehalise kohalolekuga.

Teised lösutavad läpakatega värvilistel kartulikottidel, mis on pooleldi täis porolooni või midagi analoogset. Sellisel kartulikotil eraldub kodaniku kehast tont, kes annab kummituste kuningriigis oma tondihääle. Kas kõik tondid on olemas või valivad ka tondid, keda pole? Kuidas tõestada, et tondid on olemas? Kui inimene läheb hulluarsti juurde ja väidab, et nägi tonti, siis kuidas teeb hulluarst vahet ehtsal tondikogemusel ja meelepettel? Sellisest olulisest otsusest olenevad ju edasised sammud! Ei oleks põrmugi õiglane kuulutada vaimuhaigeks inimest, kes nägi ehtsat tonti. Tjah.

Kui Eesti Vabariik hindab ja austab oma pühendunuid kodanikke, kelle kombatavus teeb nad haavatavaks ja inimlikuks, siis tühistatakse otsekohe tontide hääled. Tõeliselt vabas ja üllas riigis ei saa olla tontide hääletust. Inimene ja tont ei ole ühetaolised.

Kui kaua – kurat ja põrgu – kavatsete kuritarvitada, tondid, meie kannatust?!

Elagu ehtsad valimised! Elagu kombatavad Eesti Vabariigi kodanikud!

Maha tondid ja nende „valimised“! Maha Eesti Tondistan!

Elagu Eesti Vabariik!

10.03.2023 Anno Domini

Piret Kivi (siinkirjutatut ka meeleldi kehalisel tasandil kordav)