Hukkus Ivo Jurak, esimene eestlane Ukraina ja Euroopa kaitsel. Au langenule, sügav kaastunne perele, sõpradele ja teenistuskaaslastele. Tema hukkumine on mitmes mõttes sümbol. See võtab kurval moel kokku eestlaste toetuse Ukrainale.
Postimees kirjutas, kuidas „Jurak on tegutsenud Scoutspataljoni luureülemana ja Vahipataljoni staabiülemana. 2016. aastal mõistis Harju maakohus ta riigisaladuse avalikustamises, eraviisilises jälitustegevuses ja tulirelva ebaseaduslikus käitlemises süüdi ning mõistis talle osaliselt reaalse vanglakaristuse“ (PM 10.03).
Kuigi minevik on lahutamatu osa sellest kes me oleme, on otsustav see, mida teed igal hetkel tekkivates valikutes ja millised otsused langetad.
Surm annab lõplikud vastused. Mees, kes läks sõdima ebaõigluse vastu on oma otsuse ja teoga vastanud ka neile, kes tahaksid esitada küsimusi midagi tema elukäigu kohta. Vastus on antud. Tegu on kangelasega.
Kurb, Eesti ja kaitsevägi kaotas vapra sõjamehe kaks korda. Esimene kord kodumaal ja nüüd lõplikult.
Au ja igavene mälestus langenule!
Alar Laneman, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, erubrigaadikindral