11.03.2023
Eesti ei ole sõjaks päris valmis ja suur roll selles on Reformierakonnal, kelle jaoks on aega küll. Pilt on illustratiivne.
Möödunud aasta tõi Euroopasse tõsisema, maailmamastaabis sõja, kui Vene agressor tungis Ukrainasse, ja sel tapatalgul ei näi lõppu veel niipea tulevat. Samas deklareeris Euroopa Liit ja Brüsseli järel ka Eesti, et tahab 2035. aastaks sisepõlemismootoritest loobuda. Kas ka sõda läheb üle keskkonnasäästlikule süsinikuneutraalsele tapmisele?
Kui väga ka ei tahaks, sõjad jäävad maailma ja vallutushimu niipea ei rauge, eriti kui võideldakse üha piiratumate ressursside pärast. Lisaks Ukraina sõjale on kogu aeg üleval Põhja-Korea ettearvamatu sõjaline käitumine, Hiina passib head hetke Taivani vallutamiseks, Iraani-Iisraeli konflikt on õhus, terve Aafrika sõdib – ja sõjamasin ei hooli Maa päästmisest.
NATO ja selle Euroopa liikmed peavad aktiivselt sõjaks valmis olema ja seal on oluline armee soomus- ja õhuvõimekus, raketitehnoloogia, kiire liikumine koos logistikaga ja kõik muu, mis põhineb sisepõlemismootoritega tehnikal. Euroopas on suured armeed, kümnete ja sadade tuhandete tehnikavahenditega, mis vajavad meeletul hulgal fossiilkütust – ei ole võimalik, et see kõik läheb üle elektrile ja akudele.
Isegi kui tsiivilmasinapark läheb üle elektriautodele (mis on juba iseenesest suure kahtluse all), peab sõjaväe oma jääma diisel- ja bensiinimootoritele, sest elektritehnika ei suudaks lihtsalt roomata-sõita teedeta maa-aladel. Nagu ütles ka üks Eesti kaitseliitlane, et kui tema diisel-Unimog tormab mistahes porist läbi, siis elektri-Unimog ei jõua isegi Keskpolügoonile mitte.
Sõdade puhul kaob ruttu ka elektrikatkestus ja kui kütust suudetakse rindele viia, siis elektritoidet kindlasti mitte. Sõjaliste võimekuste üleminek elektrile on täielik utoopia. Ja isegi kui Euroopa (ja kogu Lääs) hakkab oma relvajõudusid “roheliseks” tegema, siis tema potentsiaalsed vaenlased ei tee seda kindlasti mitte. Või siis hoiavad kasvõi vargsi ka senise võimekuse alles. On kindel, et sõjaväljal elektritankiga midagi ei tee, aga armutult diiselkütust neelav tank läheb siiski igalt poolt läbi.
Kogu elektriakude tootmine ja vastatava toorme ammutamine on siiski mitte Lääne, vaid tema konkurentide, eriti Hiina käes, seega sõltub kogu elektriakudel põhinev liikumine tulevikus neist, seda ka juhul, kui armeedes tõesti minnakse sellele lollusele, et tehakse sõjatehnika “roheliseks”. Lääs on selle võitluse juba ette kaotanud, sest võimekust massiliselt akusid toota ei saavutata niipea.
Kogu see arutluski on tegelikult mõttetu, sest sõjaline võimekus kogu maailmas ei lähe ega saagi rohepöördega kaasa minna, tapatalgud ei ole kunagi keskkonnasõbralikud ja Ukrainaski on tuumajaamade lekkimine sõjapurustustest kogu aeg päevakorral, rääkimata saastatusest, mis tekib lahingutegevuses pihta saanud kütusereservuaaridest. Sõda jätkub rohehullusest hoolimata fossiilsete kütuste baasil.
Lääs ei saa isegi mõelda sõjatehnika elektrile viimisele, sest seda keegi lihtsalt ei ostaks, see on liiga mannetu. Seega jääb terve maailma kaitsetööstus ilmselt sisepõlemismootoritele ja fossiilkütustele ning kuna see on väga võimas sektor, siis jääb eraisikutele pähemääritav elektriautode kasutus ja tootmine endiselt marginaalseks.
Sõjad ei kao maailmast kusagile, viimased aastad näitavad pigem pingete kasvu ja see on küll ala, kuhu rohepööret kuidagi ei suru. Või nagu ütlevad irvhambad: “Kui Ukraina saab NATO liikmeks, kas ta peab siis venelastega süsinikuneutraalselt sõdima hakkama?”
Ja kas Eesti Kaitseväes on juba jutuks elektrisõjatehnika või jätkame saastava, kuid maastikku läbiva tehnikaga?
Uued Uudised