Johannes Aavik oli keeleuuendaja, aga ennekõike kodanik, oma rahva esindaja ja selle käekäigu üle muretseja

Johannes Aaviku surma-aastapäevale pööras täna tähelepanu vaid… “Õhtuleht“. Õnnitlused taseme puhul, milleni peavool on langenud, „Õhtuleht“ väikese mööndusega välja arvatud. Miks mööndusega?!

Aavik ei olnud pelgalt keeleuuendaja. Johannes Aavik oli kõigepealt kodanik, oma rahva esindaja ja selle käekäigu üle muretseja. Ta on küllalt palju sõna võtnud eestluse teemadel, selleks peetakse targemaks vaikida, võib-olla aga ka lihtsalt ei teata.

Aavik pidas äärmiselt taunitavaks eestlaste hulgas valitsevat mentaliteeti, mis soosis lohakust ja hooletust. „Eesti hing on nagu liig jäme sõel või harvade piidega reha, mis peenemad asjad läbi laseb.“

Samas pealiskaudsusest tuleneb Aaviku sõnul „orjaliku järeletegemise tung suurahvaile, igaüks teab, kuidas meie riiklikke asutusi suurrahvaste eeskujul laadselt kopeeriti, kuidas meil kõiksugu uusi moodvoole kirjanduse, kunsti ja pädagoogika alal rutati omandama ja tarvitusele võtma“.

Aavik sedastab: „Kui poleks eestlase aju nii pääliskaudne, nii et ainult võõrsilt saadud valmispuretud vaateid ja ideid oskab vastu võtta, vaid jaksaks sügavamalt ja põhjalikumalt ning iseseisvamalt mõtelda ja elu ning olusid tähele panna, siis ideelisemad vaimud oleksid võinud paratamatult oma rahvusküsimuses, rahvusvõitluses, rahvuskultuuri loomises ja tuleviku väljavaateis seda, mis elule annab kõrgemaid ideaale ja tegevustab toimingu-energiat ning võitlusvaimu, kaasa lüüa“.

Ükskõiksus, ükskõik millise sildi all, on meil levinud siiamaani. Vaja kampaania korras aidata koeri või vabatahtlik Mareki väljamõeldud väävelkõhulisi vaalasid, tulevad inimesed välja ja muidugi kontrollivad kõigepealt, kas nende kohalolekut on märgatud. Kui aga kaaskodanik aia najal parasjagu hinge vaagub, oodatakse paremal juhul politseipatrulli, kes ta pildirikkujana minema toimetab, silma alt ära.

Ükskõiksusest rääkis ka Aavik: „Ükskõiksus on iseloomulik jooni praegusele keskmisele eestlasele, niihästi lihtrahvas kui haritlasis, massis kui kõrgemais valitsusringkonnis. Ükskõikne on ka meie kirjandus ja ajakirjandus (väljaarvatud, kui asi isiklikuks läheb). Sellest tuleb palju meie viletsusi. Ja seda ükskõiksust meil suisa kultiveeritakse. Ükskõikne olemine (sisemine, mitte üksi välimine) on meil saanud heaks tooniks. Degenereerugu rahvas, rännaku välja, mingu Eesti hukka, see kõik ei liiguta. Parimal korral tehakse mingi kerge fraas või kirjutatakse kergatslik ja tyhja vaimu rikastav ajaleheföljeton“.

Seda loetelu võiks jätkata üsna pikalt, kuid eraldi tooks välja aspekti, mis puudutab sotsialiste – Aavik hammustas läbi kogu sotsialismi ja seda esindava sotsialisti olemuse, mis pole ju tänaseni muutunud. Vaid üks lõik:

„Iseloomu parandamine on praegu palju tähtsam kui näiteks hoolitsemine kehalise kultuuri eest, jah, iseloomu ja hinge, mille tähtsust meie ja üldse maailma sotsialistid sugugi ei hinda, vaid kõike loodavad puht majanduslike olude ja yhiskondlik-poliitiliste vahekordade muutusest. Iseloomust ja hingeväärtuses oleneb aga viimses analyysis kõik. Seepärast kui Eesti neist oma iseloomu puudusist lahti ei saa, siis ei tule Eestist midagi hääd, suurt ja tähtsat, vaid kõik jääb keskpäraseks, virilaks ja viletsaks… ei tõuse siis mingit väärtuslikku omapärast kultuuri.“

„ Er ist gar nicht wie ein Este. Er sieht gar nicht wie ein Este aus! (Ta ei ole sugugi kui eestlane. Ta ei näe üldse eestlase moodi välja)“. Kui see tuli sakslase suust, kõlas see eestlase jaoks ülima meelitusena. „See meelitus oletab eestlasi selgelt alaväärtuslikeks ja peabki tõdema, et meie tõug suurte voorustega ei hiilga.“

Kuid Aavik toob ka lahendused. See kõik on otsekui täna kirja pandud, samas aga tänaseks enamiku poolt unustatud.

„Idealismi puudus on meie tõu ja rahva yks nõrkusist. …Sotsialistid rõhutavad, et rahvust polegi vaja rõhutada, koguni mitte isegi äratada. Kõik on vaid klassivõitlus ja neis tingimustes pole kohane üldse mingist isemäääramise õigusest kõnelda…“.

Johannes Aavik võis endale keeleuuendaja rolli lubada, tal oli selleks vajalik ettevalmistus olemas. Praegustel pole paraku peale palga, entusiasmi ja ignorantsuse peaaegu midagi.

Andres Raid