20.03.2023
Paul Puustusmaa.
Minus tekitab segadust ja mõistmatust ühiskonna kahepalgelisus. Kui Mart Helme rääkis ülikoolides koolitatavatest hobusevarastest, siis see väljaütlemine oli väärt massirünnakuid meedia poolt. Isegi haritlaste poolt.
Ometigi tugines Mart Helme oma ütlemisega kirjandusklassikale, sest see väljend pärineb Tammsaarelt. Kuigi ilmselt ütlusena on see väljend rahvalik ja vanem kui Tammsaare ning tema poolt kirjutatud „Tõde ja õigus“.
Samas kui ülikoolis õpetatavate päevavaraste kohta avaldab arvamust Juku-Kalle Raid, kes ütleb sisuliselt sama, mis Mart Helme omal ajal, siis on meedias kõrvulukustav vaikus. Kõik on koššer.
Tsitaat Postimehest: “See vahva tütarlaps, kes ei tea eestikeelsete sõnade tähendusi, aga on ennast ikka mingi nõksuga doktorantuuri sebinud, ei kujuta endast paraku mingit erandit,“ ütleb Juku-Kalle Raid. „Ülikool toodab lolle suurte hulkadena ning kiiresti.”
Ja ausalt öeldes ei taha ma nüüd Juku-Kallet hukka mõista, vaid minu sooviks on ikka laita eelkõige kahepalgelisust, mis meie ühiskonnas vohab suuremal määral.
Et siis Helme ei tohi öelda, Raid võib.
See on sama, nagu meie ühiskonnas on viimasel ajal inimsuhetega – näiteks meeste ja naiste vahel toimuvaga. Et kui mingi mees ütleb naisele midagi ilusat, siis sõltuvalt sellest, kas naisel on paha tuju või on mehe juures midagi visuaalselt ebasobivat, esteetiliselt ebameeldivat, siis igal juhul on mehe poolt öeldu ahistamine.
Juhul kui tegemist on aga meeldiva isendiga, siis tema poolt on sama asi tõlgendatav komplimendina.
On suur küsimus – millist ühiskonda me sellises kahepalgelises sotsiaalses kastmes küpsetame?
Ikka kahepalgelist ja toksilist ühiskonda nagu iseend sabast ära sööv madu.
Kuigi jah, see madu (Uroboros) oli antiikses mütoloogias küll täiuslikkuse sümbol, mida meie äärmuseni liberaliseeruv ühiskond pole teps mitte.
Paul Puustusmaa, EKRE