09.04.2023
Kliimaäärmuslaste arvates peaks rohepööre välja nägema selline, nagu enesepiitsutamine paljudes religioonides. Pilt on illustratiivne.
On olemas selline Maa päästmise üritus nagu “Teeme ära” talgud, kuhu kogunevad rõõmsad inimesed, kes puhastavad keskkonna prügist – ja on nn rohepööre, mis sarnaneb enesepiitsutajate avaliku rooskamisega, kus veri peab Maa nimel lendama.
Miks peab rohepööre tingimata olema inimkonnale karistuseks? Sest nii see ju on – kõik asjad, mida selle nimel ette võetakse, on inimestele väga valusad. Põllumajandusest elatuv Sri Lanka loobus väetistest ja taimekaitsevahenditest ning kogu riik läks pankrotti ning edasi on ta rohevõlaorjuses. Hollandis tahetakse osa põllumajandusest välja suretada ja farmerid on seetõttu oma tehnikaga teedel ja tänavatel protesteerimas.
Enamlaste “troika” uus koalitsioonileping näeb ette palju asju, mis rohepöörde sildi alla vaesestavad Eesti inimesi, näiteks automaks, kusjuures seal on öeldud: “Võtame senisest suurema fookuse tarbimise, saastamise ja vara maksustamisele.” Jah, meie inimesed tarbivad, aga saastamine on meil suuresti kontrolli all, sealhulgas prügimajanduses, vara maksustamine aga on sotsialism, mitte kliimavõitlus. Ilusad ideed on paraku pandud inimesi orjakütkesse köitma ja normaalse elu asemel kannatama.
Rohepöördega muudetakse inimeste elu raskemaks, keerulisemaks, kontrollitumaks, karistatavamaks – ühesõnaga, võitlus, mis peaks lõppkokkuvõttes elu paremaks tegema, suunab kõiki meid Kolgata teele, raske rist selga seotud. Üks viimastest uudistest räägib sellest, kuidas kohtu otsusega sunniti kalurid tuulikute ees taanduma.
Rohepööre on seega põrgutee laava, väävli ja valuga, peamiselt seetõttu, et seda veavad uusmarksistlikud äärmuslased. Miks peab kliimavõitlus üldse ideoloogiline olema? No ei lähe ju Kaja ja Kristina Kallastega või Jevgeni Ossinovskiga kliimaluurele, samuti mitte Schwaubi, Sorose, von der Leyeni, Timmermansi või Verhofstadtiga, pigem las muutuda see Maa kõrbeks.
On üks vana anekdoot, kus Nõukogude kommunistilt küsitakse, kas ta on partei nimel valmis loobuma viinast? Hambad ristis vastab too: jah! Siis küsitakse sama suitsetamise, seksimise ja palju muu kohta, ja üha süngestuv kommunist vastab ikkagi: jah! Siis küsitakse, et kas ta on valmis partei nimelt surema? Mees vastab juba rõõmsamalt, et jah, ning lisab vaikselt: aga mis elu see enam siis on…
Kui Maa päästmine on meile sedavõrd põrguline, siis lööks pigem käega ja elaks viimased aastasajad lihtsalt lõbusalt? Laste pärast pole ju vaja enam muretseda, kliimaaktivistid kutsuvad neist loobuma, sest lapsed olevad keskkonnakahjulikud. Kui ka normaalne elu keeratakse pea peale, siis polegi ju mõtet rabeleda, teeme Universumis veel korralikult mürtsu ja siis kollektiivne eutanaasia, nagu seda toimingut praegu legaliseerida tahetakse.
Jüri Kukk