10.04.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Kirjutan seekord küll vihaselt, aga lühidalt. Äkki siis mõni vähemkirjaoskaja ka viitsib lugeda. Iseasi muidugi, kas ta ka aru saab.
Aga mina austan teda sellega, et annan talle vähemalt võimaluse. Saaks silmakesed kasvõi pilukilegi?
Miks paljud inimesed elavad justkui ainult oma tänasele päevale, justkui kitsalt iseendale? Silmad kinni ja kõrvad vatti täis topitud?
Tark ja vastutustundlik inimene püüab käituda nii, nagu oleks ta selle maailma laenuks saanud oma lastelastelt. Ka nemad tahavad ju siin kunagi oma elu elada.
Mis õigus on meil seda nende jaoks ära rikkuda? Mingi hetke mõnu või kujuteldava kasumi ihalemise nimel pikaks ajaks loomulikust tasakaalust välja viia?
Kui maal jääb õpilasi vähemaks, siis pannakse kool kinni. Kui postkontor või apteek ei teeni kasumit, siis ta suletakse. Väike-ettevõtlus ja väiketalu ei ole kasumlikud, need suretatakse välja ning arendatakse suurettevõtteid ja suurfarme.
Mitmest väiksest vallast tehakse üks suur. Sellest lähtuvalt jääb ju maal inimesi VEEL vähemaks, kuni viimase ukse sulgemiseni.
Mida see näitab? Aga seda, et meie riik (ja sageli ka inimene ise) käitub nagu allaandja. Justkui keegi meist tugevam vaenlane tõrjub meid kodust välja, ja me kolimegi sealt ära. Me ei hakka vastu, me ei hakka uurima, kas tal on ikka õigus meid kodust välja ajada, me ei püüa teha midagi, et oma kodu oma laste jaoks alles hoida.
Kas me olemegi argpüksid ja reeturid?
Meie valitsejad tunnistavad ju sellega, et nad on võimetud riiki juhtima!
Miks nad ei otsi abi, ei kuula teadjaid, ei küsi rahva käest, miks nad ei astu tagasi, et anda võimalus oma kätt proovida teistel, kellel on riigivalitsemisest teistsugune ettekujutus? Nemad ehk saaksid sellega hakkama?
Riigi elu korraldamine peaks ju olema ehitamine, mitte lammutamine? Metsa istutamine, mitte halastamatu lageraie?
Kunagi oli inimesel olemas selline tülikas nähtus nagu südametunnistus, kuhu see küll ära kaob, kui inimene poliitikasse astub? Ja oli ka enesekriitiline meel, nagu inimese sisekontroll oma mõtete ja tegude üle, et kas see on ikka hea ja õige asi, mida ma teen? Kuhu see poliitikutel kaob? Ütelge mulle!
Karjääripoliitikuid juhib ainult hübris – kõrkus ja ülbus – nad ei kahtle mitte kunagi, – nojah, tänapäeva marionettidel on ju lihtne: ei saa ometi kahelda Brüsseli pühades nõukogulikes direktiivides?
Aga vastutada tuleb igaühel. Vähemalt eshatoloogilisest karistusest ei pääse mitte keegi. Ja uskuge, see saab olema eriti valus. Oma rahva hävitamine on tohutu kuritegu.
Kordan veelkord igivana tõde: valitsemine tähendab rahva TEENIMIST, mitte rahva hävitamist, mitte alamate (tegelikult isandate) ärakasutamist enda huvides, mitte rahva paljaksröövimist aina kõrgemate maksude näol, mitte ühise omandi mahamüümist, mitte rahva ülbet mõnitamist.
Malle Pärn