13.04.2023
On kummaline, et Eesti on täis sõjapõgenikke, aga maasikakorjajad tulevad endiselt otse Ukrainast.
Ukrainlaste teema pole Eestis sugugi mitte üleval alates mullusest 24. veebruarist, mil Venemaa alustas suuremat sõda Ukraina vastu – ukrainlased olid kõneaineks juba aastaid, ja seda ka nn maasikasõja raames. Nüüd, mil Eestisse arvatakse olevat tulnud umbes sada tuhat ukraina põgenikku, ei tundu miski tööjõuturul siiski muutunud olevat.
ERR vahendab: “Kuigi Ukrainas käib sõda, on Eesti marjakasvatajad sõlminud hooajatööliste leidmiseks kokkulepped ning juba mai alguses oodatakse sealt esimesi võõrtöölisi. Suur puudus on meestöölistest, keda loodetakse leida nii Eestist kui ka Moldovast, sõjapõgenikke marjakasvatuses aga tööjõuna ei nähta.”
Seletatakse ka ära, miks: “Eestis elavate sõjapõgenike suhtes on aga marjakasvatajad reserveeritud, andes mõista, et eelmisel aastal kogetu põhjal neist marjakasvatuses abikäsi loota pole.
“Kõikidest ei saagi töölisi, sest tegelikult ongi see töö väga raske: seljad ei pea vastu, tervised ei pea vastu ja ega nad ei tahagi korjata. Nad tulevad ja lähevad ära ka,” rääkis üks talunik.
Teine lisas: “Paraku kahjuks need inimesed, kes on siin, sõjapõgenikud, nendest töötegijat ei ole. Eesti riik on nad ära harjutanud, et saavad siin olla niisama, midagi tegema ei pea. Siin on pigem küsimus suhtumises, sest neil on lihtsam tööd mitte teha, sest seni, kuni nad saavad raha niisama lebotamise eest ja kui neil toetusi ära ei võeta, seni nad tööle ei lähe ka.”
Seda oligi karta – ka Eestis on väga levinud Lääne-Euroopast juba tuttav hoiak, et sõjapõgenikud on õnnetud, kellelel tuleb kõik ette-taha ära teha ja kellelt midagi nõuda ei tohi (sealhulgas ka eesti keele oskust.
Nii tulebki marjakasvatajatel endiselt tuua tööjõudu otse Ukrainast, mehi ka Moldovast.
Samas tulevad ukrainlased lausa massidena edasi, pluss veel ohtralt muud rahvast. Taas ERR-ilt: “Eestis taotleb varjupaika iga nädal umbes 200–300 ukrainlast. Kuigi see arv on tasapisi vähenenud, saabub põgenikke praegu veel juurde rohkem, kui koju naaseb. Need, kes veel sõja eest pagevad, valivad teadlikult sihtkohaks Eesti.
“Selle põhjuseks on pigem olnud see, et ees on olemas perekonnaliikmed või lähedased, kelle juurde on tuldud. Teistpidi me näeme, et saabutakse konkreetsete tööandjate juurde. On leitud endale tööpakkumised,” märkis sotsiaalkindlustusameti kriisireguleerimise osakonna rändetiimi juht Liis Paloots. Varem on meedias viidatud ka sellele, et ukrainlasi tõmbab ennekõike siinne venekeelne keskkond, mis võimaldab neil ka eesti keele õppimisest hoiduda.
Seega tullakse Ukrainast Eestisse kaheti: tulevad sõjapõgenikud ja tulevad odavtöötajad.
Tartu Ülikooli ja Praxise uuringust selgus, et üle 60 protsendi ukraina põgenikest soovib kolme aasta jooksul koju tagasi minna ning 25 protsenti soovib Eestisse jääda.
Võõrad aga voorivad. Ööpäevas läbib Narva piiripunkti 3000–4000 inimest, ütles piiripunkti juht Marek Liiva. Enamik neist on Eestis pikaajalise elamisloaga viibivad Venemaa kodanikud, Ukrainast saabub põgenikke vähe. Kõik piiri ületavad ukrainlased varjupaika ei küsi.
“Meil igapäevaselt ületavad ka piiri Ukraina kodanikud, kes on oma igapäevaelu sidunud Vene Föderatsiooniga. Neil on Ukraina reisipass ja nad käivad siin Eestis või Euroopa Liidus turismi eesmärgil,” rääkis Liiva, kelle sõnul on taolisi edasi-tagasi käijaid kuus umbes tuhat.”