21.04.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Saint-Exupery on öelnud, et inimese juures on kõik paradoksaalne. Näeme seda tänapäeval aina selgemini.
Ta kirjutab: „Kindlustad inimesele leiva, et ta saaks luua, tema aga uinub; võidukas võitja kaotab oma tugevuse, helde muutub ihnsaks, kui ta saab rikkaks. Mis loevad meile poliitilised õpetused, mis püüavad saavutada inimese õitsengut, kui me ei tea ette, missugust tüüpi inimestele nad õitsengut taotlevad. Kes sünnib siis?“
Ja veel: „Tsivilisatsiooniga on nagu viljaga. Vili toidab inimest, aga inimene omakorda hoiab alles vilja, mille seemne ta aitadesse talletab. Viljateri talletatakse lõikusest lõikusesse nagu pärandust.“
Kui me enam vilja seemet alles ei hoia ja uuesti maha ei külva, siis me sureme nälga. Tänapäeva isekas ja vaimselt mandunud inimene on nagu siga tamme all (Krõlovi valmis), kes tuhnib üles tamme juured, otsides sealt maitsvaid tõrusid. Teda ei huvita tamm, ta sööb ära tõrud ja jätab maapinnale kuivama tamme juured. Tulevikus ta sellelt tammelt enam tõrusid ei saa, aga tema ju ei oska seda ette näha. Tema mõtleb ainult käesolevale hetkele ja oma instinktidele.
Kui mingi kavandatav muudatus tekitab ühiskonnas suuri vaidlusi, siis tuleks kuulata teadlasi ja teadjaid, mitte neid, kes probleemi olemust ei mõista, või nagu nüüd öeldakse: kes probleemi „ei näe”. Kes ei tea, et tõrud kasvavad tamme otsas, et kui tamme enam pole, siis pole ka tõrusid.
Kes ütleb, et ka mees+mees ja naine+naine kooselu võib nimetada abieluks ja sellest ei muutu meie ühiskonnas ega elus mitte midagi, see lihtsalt tunnistab, et ta ei tea, mida abielu endast kujutab, mis on meie kultuuris ikka olnud abielu tähendus ning mõte. Järelikult me ei tohi tema arvamusavaldusi tõsiselt võtta. See on ju sama hea kui lasta pimedal ennast ohtlikul mägiteel juhtida?
Uskuda ja arvestada tuleb aga selle seisukohta, kes TEAB, mida mingi institutsioon ajalooliselt ja ühiskondlikult tähendab. Kui ikka kümned tuhanded inimesed ütlevad, et abielu mõistet ei tohi „laiendada“, sest see pöörab meie elu segamini, – siis tuleb kuulata neid, mitte neid, kes selles probleemi ei näe. Ei ole mõistlik usaldada pimedaid teejuhte. Nad ju ei tea, kuhu nad meid juhivad.
Kui kellelegi tehakse haiget, siis tuleb kuulata teda, mitte seda, kes talle haiget teeb!
Abielu on mehe ja naise liit, seda ei saa mitte keegi ära muuta. Siin peaks igasugused vaidlused lõppema. Igasugu muude paaride jaoks tuleks mõelda välja uued terminid ja uued institutsioonid, kui nende paaride elu tahetakse meil kuidagi seadustega reguleerima ja piirama hakata.
Just, piirama, narr, kes kujutab ette, et see annab neile vabadusi, vastupidi, see seab neile piirangud! Eks ole ju narr see, kes lausa nõuab endale riiklikku õigust oma pea silmusesse panna! Homoseksuaalne inimene tahab minu meelest vabadust, mitte ahelaid, need LGBT aktivistid aga soovivad, lausa nõuavad – ahelaid.
Ja kas ei ole alatu „laevale ronida“ nüüd, kui abielu on muutunud üliliberaalseks, igaüks võib abielluda kellega tahab, omal valikul, mitte vanemate nõudmisel, ja võib ka sellest abielust minema jalutada siis, kui tahab? Miks te enne seda „võrdsust“ ei nõudnud?
Aus oleks, kui see „sooneutraalne“ teeks ka läbi abielu pika ja üsna piinarikka ajaloo, kus vanemad otsustasid, kellega lapsed abielluvad, ja see liit oli rangelt eluaegne. Ja kõik abieluväline seksuaaltegevus oli rangelt keelatud, kuni eksijate kividega surnuksloopimiseni. Tehke see kõik läbi!
Jah, nende jaoks, kes tahavad abielumõiste laiendamist suvalistele paaridele, tähendab abielu ilmselt midagi muud. Lihtsalt mingit kellegi kapriisi või emotsiooni või kire alusel mingiks ajaks „pannakse leivad ühte kappi“, tehakse vägev pidu – ja tahetakse sellele võrdseid reegleid abieluga. Nende meelest kingib abielu neile vaid privileege.
Alus on ju vale!
Kui millegi üle vaieldakse, siis tuleb kõigepealt ühtlustada terminid, tänapäeval vaidleb igaüks justnagu iseendaga, oma isikliku tõlgendusega vastase väidetest, kasutades mõisteid ja termineid nii, nagu tema on nad endale teadvustanud või mingist ideoloogiast eelarvamusena omandanud.
Miks ei ole võimalik sellise suvaliste paaride kokkuregistreerimise jaoks välja mõelda mingit mõistlikku uusterminit? Olgem esimesed maailmas, kes selle probleemi lahendavad ära ilma konfliktsete tagajärgedeta? Kui aktivistid ise sellega hakkama ei saa, teeme selle nende jaoks ära! Tuleme kokku, meedikud, psühholoogid ja keeleteadlased, ja loome ühe korraliku eri-seksuaal-koodeksi ja lõbusa liidulepingu – ilma abielu lõhkumata!
Äkki võiks seda nimetadagi lõbueluks? Lõbu on ju tänapäeval väga suure au sees?
Jätame abielu puutumata, vähemalt niikauaks, kuni elavad veel viimased inimesed, kelle jaoks abielu on püha, kelle meelest nende uute seksi- ja soosegaduse teooriate sissetoomine abielusse riivab selle pühadust.
Miks need elegebeted tegelevad igasugu väliste asjadega, miks nad ei tegele niisamasuguse õhinaga oma sisemiste probleemidega?
Või on see praegu juba täiesti keelatud, tänapäeval tohib ideoloogilistest eliitgruppidest rääkida ainult nii, nagu valitsev ideoloogia ette näeb? Nende tegelikest valusatest probleemidest ei lubata rääkida? Avalikkusele demonstreeritakse neist ju ainult mingit hoolikalt retušeeritud klantspilti. Nende elus justkui ei olekski muid probleeme kui ainult see, kuidas oma tavalisest erinevale seksuaalfantaasiale üleüldine tunnustus saavutada.
Kurb, et LGBT aktivistide ja nende toetajate hulgas ei ole inimesi, keda huvitaks tõde ja ühiskondlik tasakaal, mitte vägivaldse võimu ja üleoleku saavutamine teistsuguste üle.
Mitte kellelgi ei ole õigust rumalateks või haigeteks või õelateks kuulutada neid inimesi, kelle jaoks abielu on jätkuvalt ainult mehe ja naise liit! Nendel on täpselt samasugused õigused riigilt nõuda kaitset nende põhimõtete solvamise eest!
Nendele tehakse praegu ülekohut, mitte „seksuaalvähemustele“! Need „vähemused“ on praegu ise ülekohtutegijate poolel!
Kooseluseaduse vastaseid on ju kümme aastat avalikult mõnitatud ja halvustatud, „homofoobideks“ tembeldatud. Mingi kamp jagab lausa „aasta homofoobi“ tiitlit. Ehkkii „homofoobia“ tähendab tegelikult foobiate nimestikus haiglaslikku sarnasekartust. Kas pole narr?
Niiviisi ei käitu ausad inimesed, kes inimkonna tegelikust progressist huvitatud on. Niiviisi käituvad need, kes tahavad võimu teiste üle ja puutumatust iseendale! Neil ei ole selleks loomuseaduslikku alust ega mõistlikke argumente, millega oma isekaid väljamõeldud teooriaid õigustada.
“Sooneutraalne” on üks paljudest liberaalide rumalatest ja eksitavatest uuskeele terminitest. Abielu ei saa kunagi olla sooneutraalne, kuna inimesed ei ole sooneutraalsed!
Isegi need, või eriti veel need, kes endale ise soovariante välja mõtlevad, nad ei ole ju sooneutraalsed, nad tahavad, et nende erilist soovarianti riiklikult tunnustataks? Kuidas saab sooneutraalsusest rääkida see, kes usub, et inimestel võib olla kaheksakümmend erinevat soovarianti?
Abielus on ju tegemist ka soo ja sugueluga. Sooneutraalne abielu kõlab nagu ajuneutraalne mõtlemine.
Me ei vaja sellist „progressi“, nagu meile tahetakse peale sundida, me vajame renessanssi.
Oleme liikunud vales suunas „edasi“, ja progress samas suunas viib meid kiirelt katastroofi ja kukutab kuristikku.
Me peame üles otsima lihtsa ja loomuliku inimlikkuse allikad ja nendest värsket eluvett ammutama, et äratada üles varjusurma uinutatud mõistus ja süda ja südametunnistus!
Malle Pärn