23.04.2023
Kurikuulus Juhan Smuuli bareljeef.
Eesti Kirjanike Liidu üldkogu otsustas reedel, et ei eemalda küüditaises osalenud kirjanik Juhan Smuuli bareljeefi kirjanike maja seinalt.
Kirjanike liidu üldkogul toimunud hääletusel pooldas 47 liidu liiget bareljeefi eemaldamist, 97 oli vastu ja 45 oli erapooletud.
Kirjanike liidu üldkogu järel ütles liidu esimees Tiit Aleksejev, et oluline moment on see, et eesti nõukogude kirjanike liit oligi sügavalt kollaboreerunud organisatsioon, kes tegi nõukogude võimuga koostööd. “Seal oli ausaid inimesi ka, aga organisatsioon oli punane. Praegu see bareljeef on osa selle maja ajaloost ja selle maja ajalugu on punane, aga see ei tähenda et praegused kirjanikud seda meelsust jagaksid,” rääkis Aleksejev ERR-ile.
Ometi oli suurem osa selle pool, et bareljeef jääks alles.
Bareljeefi eemaldamist taotlenud kirjanike eestkõneleja Mait Vaik ütles, et tal on kahju, et Smuuli bareljeef seinale jääb. “Tegemist on stalinistiga, kes represseeris oma kolleege, ja küüditajaga. Sellise inimese bareljeef ei peaks olema kirjanike maja seinal või üldse südalinnas,” sõnas Vaik.
Vaigule on Smuuli bareljeefi teema on olnud aktuaalne 1992. aastast, nüüd ilmusid ka esimesed tõendid, et Smuul oligi küüditaja.
Teisipäeval kirjutas Eesti Ekspress, et kahtlused, et kirjanik Juhan Smuul ei kirjutanud üksnes ülistuslaule Stalinile, vaid võttis osa küüditamisest, on leidnud tõestust rahvusarhiivis säilinud dokumendi näol.
Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Meelis Saueauk ütles “Terevisioonis”, et seoses Juhan Smuuli bareljeefi eelmaldamise aruteluga mon tekkinud õige aeg pidada ära diskussioon sellest, kuidas hinnata inimeste osalust küüditamises.
Meelis Saueauk: „Millised rollid küüditamisega seoses on enim segased? Me teame tõesti ajaloolistest arhiividest isikuid, kes olid väga konkreetsed käsuandjad, kes osalesid, ja on inimesed, kelle puhul see on segasem, kas nad olid sunnitud seda tegema või oli ikkagi kaasaminek toonaste võimudega,“
Ta lisas, et kui räägime käsu täitmisest, siis võib öelda, et kõik peale esimese käsu andja ehk toonase ministrite nõukogu esimehe Jossif Stalini, olid käsutäitjad, lihtsalt omas vastutusalas.
„Peale selle oli olemas kõige rohujuuretasandi operatsiooniüksus, mis oli küüditamisgrupp või tolleaegse nimega operatiivgrupp. Seal oli neli kontingenti inimesi – juht oli tavaliselt siseministeeriumi ohvitser, gruppi kuulusid paar julgeoleku või sisevägede sõjaväelast ja paar hävituspataljoni ehk tolleaegse nimega rahvakaitsepataljoni liiget, kes pidid sõjalist jõudu kindlustama. Suurem osa olid niinimetatud nõukogude partei aktiivi esindajad, kelle ülesanne oli väljasaadetavate vara kohapeal üles kirjutada.“
Ka Juhan Smuul ja Debora Vaarandi olid need üleskirjutajad. Kas neid võib siis küüditajateks pidada?
Meelis Saueauk: „See on mõneski mõttes defineerimise küsimus. Kui võtame seda, et nad olid määratud operatiivgrupi koosseisu, siis võime öelda, et nad olid küüditajad. Saame muidugi teha igasuguseid mööndusi, näiteks kes nad ei olnud – nad ei olnud käsuandjad, küüditamise ette valmistajad, korraldajad ja täie kindlusega ei saa isegi väita, millal nad oma ülesannetest teada said.“