28.04.2023
Alati päevakorras.
Nüüd, kus reformistid ja kahesajatajad on endalt maksumaskid maha heitnud (ükskord pidid nad seda ju ometi tegema!), on hoo sisse saanud tulised maksudebatid – ja tore on! Keda-mida maksustada, mille alusel, millise määraga on tõesti küsimused, kus üksmeele leidmine – nii koalitsiooni sees kui ühiskonnas – on kõike muud kui lihtne.
Oluline on aga küsimus „miks“ maksustada. Oletame näiteks, et ma maksan ära automaksu 250€. Kas ma ostan sellepeale uue auto? Oh ei, see oleks kallis, lisandub registreerimismaks. Kas ma pööran järgmisel ristmikul „rohelusse“? Ei pööra. Hakkan vähem sõitma? Muidugi mitte, sõidan nagu ennegi: nii palju kui vaja, tühisõitudele bensiini ei raiska. Ehk peaks hoopis rohkem sõitma hakkama, kuna auto muutus kallimaks ja kallil asjal ekspluateerimata jõude seista lasta poleks ratsionaalne?
Niisiis – mis toimus? Minu rahakott jäi 250€ võrra kõhnemaks ja Eesti riik sai selle summa võrra rikkamaks. Raha ei tekkinud ega kadunud, vaid vahetas omanikku. Looduskeskkond ei muutunud ei halvemaks ega paremaks.
Selle näite põhjal on juba lihtsam vastata ülalpool esitatud küsimusele: milleks sellised maksud? Asi on meie valitsuse halvasti varjatud sotsialistlikes põhimõtetes: riigil on raha vaja – võtame nende käest, kellel on. Selleks on olemas kõik administratiivsed hoovad, kuulekad jõustruktuurid. Mida aga pole, on rahva mandaat (lugege mu huultelt: „Maksud ei tõuse!“), kuid autoritaarsete režiimide puhul polegi see oluline, eriti kui tulevikus tuleb veel mingi vihakõneseadus ka appi.
Kui kellelgi on korter, maja, auto – järelikult on raha, maksustame! On kodualune maa erastatud – maks peale. Tore on raha sealt võtta, kus seda on. Mille peale sotsialistid ei mõtle, on: kas see raha võib äkki otsa saada? Kust see raha pärit on? Kas otseselt või kaudselt – ettevõtlusest. Kuidas aga ettevõtlust stimuleerida, see on primitiivse mõtlemisega poliitikute jaoks liiga keeruline küsimus.
Põhja lasta – see on küll lihtne: avastati, et turismis ja hotellinduses on liiga madal käibemaks – tõstame, raha tuleb! Ei tule, sektor muutub konkurentsivõimetuks, kliendid kaovad ja riik jääb sellestki ilma, mis madala käibemaksuga laekus, ning töötukassa peab hakkama täiendavalt toetusi maksma. Napilt elasid koroonakriisi üle, nüüd tõmbab oma valitsus kõri kinni.
Kõrgelt haritud poliitik Jevgeni Ossinovskile õpetati mingis peenes ülikoolis vist, et kui aktsiisi tõsta, siis aktsiisilaekumised suurenevad. Ossinovski rakendaski õpitut, tõstis alkoholi ja autokütuse aktsiise, ning laekumised suurenesidki, ainult et – oh taevake – Läti rahandusministeeriumi arvele (pluss veel käibemaks) – Eestisse aga hoopis vähenesid. Kui siis rahandusminister Martin Helme aktsiisid endisele tasemele langetas, hakkasid aktsiisilaekumised Eestisse jälle suurenema!
Veendunud sotsialistid ei suuda seda imet siiani vist uskuda ja arvavad, et tegu oli mingi silmamoondusega. Kurb lugu on see, et uus valitsus ei suuda vigadest õppida ja astub jälle sama reha peale ja jääbki vist astuma, kuniks rehavars pilbasteks. Ma nimetaks seda „Ossinovski sündroomiks“. Võiks ju pihku itsitada, aga selle tõttu kannatame nii mina kui sina.
Riigi rahakoti kosutamise abinõuks on ka väljamakstavate toetuste vähendamine, ning seda võimalust ei jäta meie uus valitsus kasutamata. Sotsiaalkomisjoni esimees Õnne Pillak rõhutab, et perehüvitiste vähendamisega parandame ühe- ja kahelapseliste perede õiglustunnet. Võtame paljulapselistelt peredelt toetust vähemaks – saab riik rikkamaks ja ühiskond õiglasemaks – kaks kärbest ühe hoobiga, geniaalne poliitik! Kahelapseline perekond läheb pühapäeval kahe lapsega kinno, 5-lapseline samuti kahe lapsega kinno, sest kolme ülejäänu jaoks pole perel piletiraha… Elagu võrdsus ja sotsiaalne õiglus, aitäh parteile ja valitsusele!
Endisaegsed sotsialistid seisid (vähemalt sõnades) vaesemate eest ja represseerisid esmajärjekorras jõukamal järjel olijaid, Kaja Kallase valitsusel pole au ega häbitunnet tõeliste abivajajate leivakoti kallale minna, nende jaoks „raha ei haise“ ning sigadusi õigustatakse „õiglasema“ ühiskonna kehtestamise loosungiga. Käib kah, kuniks paremat pole. Rahvas harjub peagi valedega ära ja varsti ei kergita keegi kulmugi, – ja selline rahvas vääribki oma valitsejaid ning valitsejail kah hea meel selliseid valitseda.
Peeter Mikkov