14.05.2023
Riigikogu
Korduvalt on viimasel ajal räägitud, et praegust obstruktsiooni võimaldav seaduseauk tuleb kinni panna.
Mingist vaatenurgast on see ehk õige. Samas ei ole kindel, et kunagised seaduseloojad sellist „auku“ justnimelt ja meelega ei teinud.
On kindlasti halb, et keegi mistahes põhjustel saab parlamendi töö totaalselt lukku panna.
Kuid … paralleelselt eksisteerib ju ka teine „auk“. See, mis võimaldab valitsusel kuitahes tühise või ohtliku või mõttetu või pahatahtliku seaduseelnõu siduda usaldusküsimusega ning sel moel see läbi suruda ilma igasuguse debatita.
Teatud määral võiks öelda, et need augud tasakaalustavad teineteist. Või siis – kui ei oleks olemas usaldushääletuse auku, siis ei oleks vaja ka arupärimiste auku.
On ju nii, et üks auk annab koalitsioonile võimaluse vaip opositsiooni alt ära tõmmata ning teine auk annab samalaadse võimaluse opositsioonile.
Kuidas nüüd loogiliselt hinnata – kumb auk on „hea“ ja kumb on „halb“? Kas koalitsiooni „teerull“ on parem või halvem kui opositsiooni „tuumanupp“?
Mulle tunduvad need küll võrdselt kahjulikud. Kuid paratamatult nad tingivad teineteist – kui poleks ühte, poleks vaja ka teist. Ning kui üks on olemas, siis peab vältimatult eksisteerima ka teine.
Kokkuvõtteks tuleb vist tõdeda, et meie parlamentaarse demokraatia huvides oleks ainuõige kinni toppida mõlemad augud. Et opositsioon ei saaks takistada valitsuse algatuste menetlusse võtmist ning et koalitsioon ei saaks mistahes eelnõud ilma normaalse ja kaasava aruteluta jõuga läbi suruda. Lihtsustatult – et kumbki pool ei saaks teist poolt ära nullida.
Mind, kui valijat, see küll rahuldaks. Sest ühtviisi tarvilikud ja ühtviisi rahva poolt valitud on ju mõlemad.
Priit Tali