31.05.2023
Pruun sild üle vaevavete…
Isamaa nimelises parteis tärkas jälle lootus – et nüüd, kui Eesti 200 on ikka sügava ahjusooja lehtmekoogi sees, sai esimehe kandidaadi Lea Danilson-Järgi suu läbi taas distantseeruda resoluutselt EKRE-st ja otse pakkuda oma teeneid reformierakonnale, nagu tegi Lauri Hussar enne valimisi. Lea ka distantseerus ja pakkus ennast ning Isamaad, avalikult ja häbenemata, justkui mõni praidi eriti ülesköetud semu.
Kuid võta näpust: ega reformierakonna huvides ei ole see, et ainult üks roomaks mudas, teine aga see-eest kerkiks, nagu pärmi täistopitud kärbes päikese loojangul. Alandatud lojuseid on kergem juhtida, nii et kui Isamaa kunagi tulebki tagasi oravate külje alla, siis isegi mitte käpukil edenedes, vaid kõhuli roomates.
Ja tuligi topeltpauk – Isamaa suur rahatuus Parvel Pruunsild ja samast parteist Tartu aselinnapea sattusidki tule alla, oravate vastaste miinipildujaga terminaator Eesti Ekspress avaldas täna loo „Isamaa saab uue juhi. Kõik räägivad majandusest ja taanduvad Parvel Pruunsillast“. Irooniline, et loo autori nimi on Märt Belkin, ehk eestikeeli Märt Orav.
Vaadake, kui Isamaa saab uue juhi, ei muutu siin elu ei paremuse ega halvemuse poole. Vat kui väikse algustähega isamaa saaks uue juhi, siis ehk toimuks midagi. Kuid mingi külakilbi klubi intriigid ei mõjuta elu isegi vallas mitte, maakonnast või riigist rääkimata.
Enne kui kellestki taanduda, oleks viisakas kõigepealt tagastada temalt saadud raha. Ja Isamaast rääkides ei aidanud neid viimastel aastatel mitte ükski taandumine – ei põhiseaduse preambulist, ei ausast koostööst maailmavaateliselt lähedaste partneritega, ei tõest ja õigusest. Taandasite end EKRE-st juba aasta jutti ja ühinesite isegi tolle Prigožini infooperatsiooniga, lubades Kremlil meie valimistega manipuleerida.
Lõpuks taandasite end kraavi, kus teie õige koht ongi. Ainus mees, kes suudaks teid sealt välja tõmmata, aga sedagi teeservale, on ehk Urmas Reinsalu tänu tema tohutu energia, otsekohesuse, eruditsiooni ja sõnaosavusele. Ta ei oleks küll „uus nägu“, aga kõva tegija igatahes.
„Isamaa saab pärast kuut aastat uue juhi. Kõik kandidaadid proovivad erakonnale anda uut nägu ja aega tagasi kerida – näidata Isamaad majandusest ja noortest hooliva parteina,“ kirjutab EE.
Kes neil seal „uus nägu“ on – ega ometi Tõnis Lukas? Ainult Lea Danilson-Järg, aga need naisjuhid on viinud selleni, et nende juhitavaid erakondi ei kiputa enam tõsiselt võetama, v.a. Vana Siimu tütre totaalne sekt. Sellest sai aru isegi Eesti 200, mis vahetas enne valimisi kiiruga Kristina Kallase Lauri Hussari vastu, kes on kahtlemata võimas figuur. Selles mõttes et tema figuur on võimas.
+ + + + + + +
Ma ei osanud ette näha, et mainin eurosaadikut Yana Toomi kunagi ka hea sõnaga, aga täna see päev saabus. Eurosaadiku internetilehekülg vahendab: „Euroopa Parlamendi regionaalarengukomisjoni (REGI) koosolekul eurosaadik Yana Toom (Renew Europe/Keskerakond), variraportöör REGI arvamuse kohta raportist “Töökohtade loomine – õiglane üleminek ja tõhus investeerimine”, rääkis olukorrast Eesti Ida-Virumaa piirkonnas.“
Yana Toom rõhutas põlevkivitööstuse olulisust Ida-Virumaal ning seda, et 2020. aastal moodustasid põlevkiviettevõtted 40% piirkonna suurimatest tööandjatest. “On selge, et Roheline üleminek mõjutab Ida-Virumaad tohutult,” ütles ta. „Mõnede hinnangute kohaselt võib põlevkivitööstuse järkjärgulise kaotamise plaani tõttu kaduda 3700 töökohta ehk 10% kõigist töökohtadest. Juba praegu on oodata, et praeguste trendide jätkudes kaotab Ida-Viru aastaks 2045 enam kui kolmandiku elanikkonnast. Ja kui me ei suuda luua atraktiivsete töökohtadega keskkonda, muutuvad sellised piirkonnad nagu Ida-Virumaa kummituslinnadeks, noored eelistavad lahkuda ja sinna jäävad elama ainult eakad inimesed.“
“Brüsselis on väga lihtne rääkida fossiilkütustel töötavate elektrijaamade sulgemise tõttu töö kaotanute ümberõppest ja oskuste täiendamisest. Tegelikult tähendab selliste piirkondade tuleviku tagamine kohalike inimeste ärakuulamist ja võimaldamist neil suunata piirkonna majanduse arengut… Me ei tohi unustada, et paljude jaoks on töö midagi enamat kui võimalus elatist teenida. Töö võib olla osa identiteedist, midagi, mida tegid isad-emad, vanaisad ja vanaemad, seda saab edasi anda põlvest põlve… Ida-Viru erineb teistest Euroopa sarnastest piirkondadest selle poolest, et valdav enamus kohalikest elanikest on venekeelne ja piirkond ise asub Venemaa piiril. Seda tuleks arvesse võtta kõigi sellele piirkonnale õiglase ülemineku kava raames välja pakutud meetmete puhul,“ ütles Yana Toom.
Ei oska eesti põlevkivitööstuse ja meie strateegiliselt tähtsa energiasõltumatuse kaitsmisele vastu vaielda. Kui meie kohapealsed rohepöörased üraskid ei kuula eestlaste häält ja täidavad vaid eurodirektiive, siis äkki jõuab ülalmainitud eestlaste hääl transiidina läbi Yana Toomi ja Brüsseli tagasi Eestisse ja siis lüüakse kulpi ning pööratakse põlevkivitööstuse päästmine täitmisele.
Sest, nagu ütlevad venelased, „kui ei jõua pea kaudu, siis jõuab p..se kaudu“.
+ + + + + + +
Rahvusringhääling annab väga palju sõna ebaintelligentsetele sallimatutele inimestele. Ma ei pea hetkel silmas Andrus Kiviräha ja Mart Juure etteastet riigieetris, kus iga teine nende sõna oli „m..n“.
ERR-i portaal avaldas loo „Carry Ginter ja Maarika Maripuu: vaenukõne paragrahv on nüüd nutikas“. Tegemist on mittetootvat tööd tegevate tegelastega, kes moodustavad Eesti elanikkonnas enamuse. Näiteks see Carry Ginter on esitletud kui „TÜ Jean Monnet õppetooli hoidja ja kaasprofessor“. No kujutage nüüd ette heade töökate inimeste seltskonda, kuhu siseneb mingi Ginter ja esitleb end: „Hello! Olen TÜ Jean Monnet õppetooli hoidja ja kaasprofessor“.
Ja ruumi sigineb piinlik vaikus, kuid mõni teadjam mees kindlasti elavneb: Jean Omer Marie Gabriel Monnet oli ju prantsuse poliitik ja konjakitööstur, seega võib oletada, et uustulijal on põues paar-kolm südantsoojendavat argumenti. Hoidke, sõbrad, mind ja mu tooli, ma tahan mekkida!
Kas siis ainult Eestis võib iga piiratud mats ennast paabulinnu sulgedega ehtida? Kindlasti mitte, sest ka näiteks Ramzan Kadõrov on akadeemik ja mitme teadusharu auprofessor.
„Eestis on vaenukõne paragrahvis leitud sõnavabadusele soodsaim lahendus. Kodanik võib jätkuvalt naabriga “võidu joodeldada” ja kõnepuldist kurje sõnu maha hõigata. Tema vabadus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab oluline oht ühiskonna turvalisusele,“ kirjutavad Carri Ginter ja Maarika Maripuu. Loos tstsiteeritakse ka teisi Gintereid.
„Võidu joodeldada“, „kurje sõnu maha hõigata“, „rusikatega vehkida“ – need on siis toolihoidjatest autorite kujundid ja leksikon, mida kuuldes jääks rüütellikule prantslasele monseigneur Monnetile tema toodetud peen konjak kurku. Ei, härrased, teie jook on ilmselgelt „Laua viin“, sest milline vulgaarne põlgus „pööbli“ vastu kumab läbi teie kirjutisest!
„Valenarratiiv on see, justkui nõuaks Euroopa meilt igasuguse vaenukõne kuriteoks muutmist. 2022. aastal analüüsisime kaasprofessor Anneli Sooga hoolsalt EI-i raamotsust, millega Eesti võttis 2008. aastal endale vabatahtlikult vaenukõne karistamise kohustuse… Nii ei suru Euroopa Liit meile midagi peale, mida me ise poleks liidus aktiivselt toetanud,“ kirjutavad toolihoidjad.
Kes need „meie“ on? Selles on küsimus. Kes esindab EL-is „meid“ – korrumpeerunud süvariiklased, kes oma üüratute sissetulekutega ei raatsi endale naftaparunite erakutse peale oma raha eest lennupiletitki osta? Eesti rahva äraandjatest globalistid?
„Töötasime eelnõu valvsalt läbi ja võime kinnitada, et sellel korral ajab riik õiget asja,“ kirjutavad Ginter ja Maripuu.
Ah selline ongi vastus, kes need „meie“ on. Nemad ongi. Mis volituste alusel nad „võivad kinnitada, et sellel korral ajab riik õiget asja“? Kas nemad ongi riik? Mida nende kinnitus peaks üldse maksma?
„Karistamisele läheb ainult selline vaenukõne, mis ohustab meie julgeolekut. Julgeolekut ohustav vaenukõne peabki olema karistatav. Sõna jääb vabaks,“ väidavad tegelased. Kõlab nagu anekdoot.
Venemaal lähebki karistamisele enamasti selline „vaenukõne“, mis „solvab“ võime, armeed ja ohustab seega riigi julgeolekut. Aga solvab võime nii laul, sinikollane riie, rahupooldajate kommentaari laikimine internetis jne. Tuhanded on juba pagendatud või trellide taga. Raadiojaamad ja väljaanded kinni pandud.
Aga sõna on vaba.
+ + + + + + +
Ja lõpetuseks tänane fantastiline uudis buduaar.tv3-lt: „IMELINE: ABIELUPAAR MART HABER JA TAIVO PILLER teatasid õnnerohkest uudisest“.
Tundes Buduaari repertuaari, esimene mõte oli: kas üks nendest inimestest jäi siis rasedaks või kogunisti äsja sünnitas. Aga ei: „Eile oli aga Mardi ja Taivo jaoks tõeliselt erilise tähendusega päev – neil täitus 31 aastat koos olemist, millest viimased viis aastat on abielus oldud.“
Nii et isegi mitte ümmargune juubel, vaid 31 aastat. Nii et iga jumala aastal teatatakse siis kogu Eestile „imelisest õnnerohkest uudisest“: täna 31, aasta pärast 32 jne. Aga tervist ja pikka iga, mis siis ikka!
„Mart Haber ja Taivo Piller said 2018. aasta oktoobrikuu lõpus kaksikute vanemateks – neile sündisid poeg Hubert ja tütar Hilda,“ teatab väljaanne.
No näete, kõik on võimalik: tol 2018. aastal oli möödunud 26 aastat ehk veidi rohkem kui veerand sajandit kooselu – ja saadigi käima peale!
Nagu laulis oma nooruspõlves Alla Pugatšova, „если долго мучиться, что-нибудь получится!“
Ivan Makarov