Piret Kivi: “meie inimeste” olemasolu näitab hambutust ehk Eestit hoitakse siiani venekeelses maailmas

Kedagi vast ei üllata enam ühiskonda imbunud uudisväljend „meie inimesed“. Veelgi vähem üllatab, et väljendist on saanud juba „vana ja väärikas sõnapaar“ ehk pikantne solvang. Kust aga sellised väljendid tulevad ja milleks neid üldse treitakse? Kes need „meie inimesed“ üleüldsegi on?

Juhtusin lugema ühe kanapidaja mõtisklust. Talle saabub mõnikord „meie kana“ ehk uus kana. Kas uus kana liitub otsemaid tiimiga? Ei. Tema ja teiste vahele pannakse võrk. Seejärel jälgitakse suhtumist ja suhtlemist. Kui kõik on viisakas, siis võrk eemaldatakse. Rebase- ja kullikehasse sündinud transkanad aga tiimiga liituda ei saa, sest kanapidajad on sallimatud. Õnneks surevad sallimatud kanapidajad varsti ära ning asemele tulevad uued ja sõbralikud kanakasvatajad. Vabandust, kanaõpetajad, sest kasvatajaid meil lasteaedades enam pole. Siis elavad kanakuudis koos kanad ja transkanad. Kuni boamao kehas vaevlev transkana kugistab teised alla.

Internetis teenivad mõned klikke ehk raha kodustatud saarmatega. Saarmad on armsad. Kahjuks omistavad peremehed neile kamaluga inimlikke omadusi. Sageli kuni rüütlivoorusteni välja. Pole olemas isaseid internetisaarmaid, kes ei oleks romantilised armastajad ja õilsad trubaduurid. Narratiiv käriseb, kui mõni juba natuke suurem saarmapoju läheb oma isaga kohtuma. Esimene küsimus: „Isa elab samas majas. Miks ta oma pojukest algusest peale ei kasvatanud?“ Teine küsimus: „Miks kohtutakse armastava (!) isaga lõa otsas ja/või puuris?” Õige vastus: „Isaga kohtumine ei tohi kunagi lõppeda piinamise ja mõrvaga.“ Seda aga saarmaomanikud oma fännkonnale ei ütle. Neil on kõik saarmad õrnahingelised, südamlikud, üllad ja härda südamega. Toitu kugistavad saadanad ainult nagu oleksid päevi ja nädalaid söömata olnud.

Mind ründas hiljuti vares. Brutaalne ja metsik lind. Otse õudusfilmist. Jõudsin käekoti pea peale tõsta ning ta kukutas end sinna vastu nagu pomm. Sallivad ja sõbralikud ornitoloogid – nokkigu neid kakaduu! – ütlevad, et vareserünnakud on igati normaalsed, sest vanalinnud kaitsevad omi poegi. See rumal vastus ei veena mind üldse. Vägivaldsed varesed pole ju kaugeltki ainukesed lendavad lapsevanemad. Rahulikel varestel, kes inimestele küüsi peanahka ei löö, neil, kes kõmbivad stoiliselt pargimurul ja kiiguvad tuulisel päeval puuladvas, on ka pojad. Miks taluvad mõned varesed inimesi oma tibude läheduses ja teised ei talu? Mis toimub nende mõtteis, kes taluvad ning nende mõtteis, kes ei talu? Kas inimesel peaks olema õigus vägivaldsed varesed linnaruumist eemaldada? See premeeriks ju korralikult käituvaid vareseid. Neile jääks rohkem prügikaste ja kalmuküünlaid ning oleks liigikaaslastega vähem kraaksumist. Praegu on aga sallivad ornitoloogid liigutanud ontlikud varesed ühte parve nurjatute varestega. Kõik on millegipärast „meie varesed“.

Ei, ei ja ei! See ei peaks nii olema. Inimese ründamine peab olema karmilt karistatav. Ideaalis väljasaatmise ja kogu vara (pesa) konfiskeerimisega. Kui aga see ei toimi, siis surmanuhtlusega. Kui kedagi mu karm nägemus šokeerib, siis vaadake varest, kes piidleb pardiema ja parditibusid. Pardiema susiseb kurjalt varese peale. Varese silmis helgib aga terve karistusseadustik. Vareste maailmas ei ole surmanuhtlus šokeeriv ega ebatavaline. Kuid sellest hoolimata eelistan väljasaatmist. Märatsegu metsas ja rünnaku seal karusid ja põtru. Eks näis, kui kaua. Mets võib varese muuta viksiks ja viisakaks. Eriti siis, kui ta näeb, et tema korralikud liigikaaslased, kes inimesi ei ründa, saavad rahulikult linnas elada ja pesitseda.

„Meiendus“ ei ole kerge teadus. Seda klopsitakse kokku vandlitornides. Kui puure ja võrku napib või pole üldse, on „meiendus“ jõhkram. Maailmas on kohti, kus „meie inimesed“ õhivad pomme ja vägistavad lapsi. Kuidas aga sellist haiget käitumist võimalikult globaalsel tasandil uurida? Meediat lugedes? Ei. Poliitikute sõnavõttudele seistes aplodeerides? Issand Jumal, ei!

Tuleb heita pilk tegelikule elule. Kiirkaerahelvestele. Teate ju küll, on olemas sellised väiksed pakikesed. Puistate ühe sisu kruusi või kaussi. Valate peale kuuma vett. Linnud söövad kiirkaerahelbeid ilma kuuma veeta ka. Varesed söövad kõike. Surnud inimese söövad ka ära. Seda teadsid juba roomlased, kes käskisid tülide ajal vastaspoolel vareste juurde minna.

Leidsin maast Venemaa kiirkaerahelveste pakikese. See võimaldas alustada tõsist ja teaduslikku uurimistööd. Tahtsin nimelt teada, kas „meie inimesed“ on olemas ka Venemaal? Kui jah, siis kes (!) nad on?  Oma uuringus kasutasin kolme riigi kiirkaerahelbeid (tähestiku järjekorras): 1. Eesti, 2. Läti, 3. Venemaa. Sõin ka kõik kiirkaerahelbed ära, k.a. Venemaa omad. Oli küll väike risk, et vaenlane pillub avalikku ruumi mürgitatud toitu, kuid teadus nõuab söakat suhtumist. Julge eestlase rind on kaerapurune.

Alustan pakendite esiküljest ning lisan nendest ka fotod:

Hindu ma kommenteerima ei hakka, sest leidsin Venemaa kaerahelbed avalikust ruumist. Maitse kohta niipalju, et kõige paremad on Läti kiirkaerahelbed. Venemaa omad olid muidu hea maitsega, aga puder tuli kuidagi püdel. Tundub, et venelastele meeldib süüa putru, mida ei saa üldse närida. Võib-olla pole venelastel hambaid. Võib-olla söövad seda putru Venemaal imikud ja vanurid. Kuna mina tahan putru närida, siis Venemaa kiirkaerahelbeid ma ei ostaks.

Pakendite esiküljel jääb silma, et eestlased ja venelased annavad söögiks 45 grammi kaerahelbeid. Lätlased aga 35 grammi.

Eesti pakendi esiküljel on suurelt eestikeelne kiri, millele järgneb pisikeses kirjas vene-, inglise- ja soomekeelne tõlge. Eeldatavalt on soomekeelne tõlge vajalik, sest vastasel juhul pühiksid soomlased endal selle pakikesega tagumikku või arvaksid, et tegemist on lahtistiga. Veski on soome keeles vets.

Läti pakendi esiküljel on info läti ja inglise keeles. Osa ingliskeelsest infost on pisut väiksem, osa täpselt sama suur kui lätikeelne info. Lisaks kaunistab pakendit suur ingliskeelne käsk: „Eat well“ (Söö hästi). Läti pakendi puhul tekkis mul väike kahtlus, et äkki on tegemist ainult importkaubaga. Ostsin ju selle Eestist. Võib-olla on Riias müügil sama toode pisut teistsugustes pakendites?

Vene pakendi esiküljel on kogu info ainult vene keeles.

Esimese vooru võidab Venemaa, sest pakendi esiküljel venelased võõrkeeli ei kasuta. Teises voorus uurin pakendite tagumisi külgi. Milliseid keeli näeme seal?

1. Eesti: eesti, vene, inglise, soome. Keeltel ei ole ees tähiseid. Lugeja peab ise aru saama, mis keelt ta parajasti loeb.

2. Läti: läti, vene, eesti, inglise. Keeltel on ees tähised LV, RU, EE, EN.

Venemaa: vene, gruusia, heebrea, kasahhi, rumeenia (mis on küll tähistatud tähtedega MD ehk moldaavia või moldova?). Vene keelel tähist ees ei ole. Teistel on ees tähised GE, IL, KZ, MD.

Teises voorus kindlat võitjat enam ei ole. Või kui natuke on, siis Eesti, kes on jätnud keeled tähisteta. On aga võimas teadmine, et ka Venemaal on „meie inimesed“. Seega hukkub ka Venemaa. Tundub aga, et pärast meid, mis ei ole hea uudis.

On ka ohtlik teadmine, mis võib kiskuda meid julma sõtta. Nimelt on kolmel pudrupakikesel olemas kohutav ühisosa. See ühisosa on vene keel. Kelle otsus oli kasutada meie pakenditel vene keelt? Miks seda siiani tehakse? Miks hoitakse Eestit siiani venekeelses maailmas? Kas kellelegi on selle eest makstud?

Rääkida võib paljutki. Mängu tulemuse otsustab reaalsus. Herkulopuder on keelega kombitav keeleline reaalsus. Poliitikute kõned hamba alla ei kõlba.

Kõik keeled on inimeste tehtud. Seega on kõik keeled õpitavad, kui muud võimalust ei ole. Parim keeleõppemeetod on armastus. Võõrkeelde armunud inimene on võimeline kõigeks. Minu enda rekord nullist kõrgtasemeni (ehk Euroopa Liidu C-taseme tunnistuseni) on poolteist aastat. Eksami ajal tuli kirjutada kaks kirjandit. Kummaski ei tohtinud olla rohkem kui neli viga. Selle tulemuseni viis mind armastus keele vastu. Kui armastust ei ole – Eestis elavad mitteeestlased reeglina eesti keelt ei armasta –, siis aitab õppida armastuse teesklemine. Hambad ristis peab õppur teesklema armunut, tegema innukalt läbi kõik armunule omased rituaalid. Kuni need rituaalid saavadki osaks temast endast. Mina joon viimasel ajal palju alkoholita õlut. Miks? Sest on marke, mis on sama head kui alkoholiga õlu. Minu jaoks on õlle joomine rituaal. Mulle meeldib õlle kuldne värv, mõrkjas maitse ja vaht. Alkohol on väga kuuendajärguline teema, sest ma ei joo üle ühe õlle ning ühe õlle puhul pole ju eriti vahet, kas see on alkoholiga või ilma. Seega joon kodus tavaliselt ilma alkoholita õlut. Teesklusest piisab, et jõuda rituaalse lõdvestuseni. Õpingute maailmas on armastuse teesklemise asutused ehk bordellid koolid. On ju siililegi selge, et kodus on võimalik kiiremini ja põhjalikumalt õppida kui mingis totakas koolis. Koduõppur peab aga olema kõrvuni armunud. Kuna üldiselt seda ei olda, siis tulebki kooli minna. Kahjuks peavad koolis käima ka armunud. Miks neid koolides piinatakse?

Kolmas variant on Stockholmi sündroom. Pantvang hakkab oma vangistajat armastama. Mõned koolid on ju ka nagu avavanglad.

On hea, et on olemas eesti keelde armunud mitteeestlasi. Nendega on alati tore suhelda. Armastust ja selle rituaale suudab omaalgatuslikult teeselda ainult väga eetiline inimene. Selliseid napib. Jääb seega sund. Kahjuks aga ei ole riik soovinud mitteeestlasi pantvangi võtta ning eelistab kolmkeelset riiki ja õõnsaid sõnu puldist. Kui jätkame nii, on eesti keelega varsti kööga. Rahvusriiki ei ole ju enam tegelikult olemas!

Lõpetan oma mõtiskluse fragmendiga kehtivast keeleseadusest:

Välisõppejõule ja välisteadustöötajale ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid, kui ta on Eestis töötanud vähem kui viis aastat.

(https://www.riigiteataja.ee/akt/123122022007?leiaKehtiv  vaadatud 22.06.2023)

Kas arvate tõesti, et seda seadust täidetakse? Tegemist on doktorikraadiga (!) inimestega. Nende jaoks peaks võõrkeelte õpe olema kukepea. Paar aastakest ja kõrgtase. Ometi on tegelik olukord vägagi teine ning keeleamet eelistab olla löödud pilkase pimedusega. Kuidas edasi? Kas meie saatus on tõepoolest pidžin, veerandkeelsete häälitsemine ja eesti keele hääbumine? Või teeme päriselt eestikeelse riigi? Selleks viimaseks on tarvis aga halastamatut sundi, sest armastuse ja võõramaalaste heatahtlikkuse peale ei looda sellistes asjades mitte ükski selline riik, kus on päriselt olemas riigikeel. „Meie inimeste“ olemasolu näitab aga hambutust. Väärikas riigis elavad nimelt inimesed, kes saavad omadega hakkama ning keelelist plutiplutitamist ei vaja.

Elagu inimesed!

Maha meie inimesed!

Piret Kivi

22.06.2023 Anno Domini