25.06.2023
Ajalehed
Meediat jälgides on põnev näha, kuidas mingi maailmas toimuva järjekordse raputuse ajal hakkab igast praost voorima eksperte ja spetsialiste, kes asjast midagi teadmata kukuvad arvamust avaldama ja kujundama.
Alles meil olid siin kõik suured viroloogid, siis sõjanduseksperdid. Hiljuti ka sukeldumisasjatundjad. Ja tavajälgijal on väga raske piiri tõmmata, kus algab propaganda ja lõppeb adekvaatne informatsioon. Vürtsikad vandenõuteooriad veel peale selle.
Ilmekalt tõi selle veelahkme välja äsjane wagnerlaste mäss, kus ilmselt isegi asjaosalised ise ei teadnud, mis toimub, küll aga leidus igal pool mujal hulk teadjamehi.
„Vaadates, kuidas paljude valvearvajate sõnumid Venemaal toimuvaga seonduvalt kõlama pannakse, kinnistub tahes-tahtmata mulje, et tegu ei ole kaugeltki mitte iseseisvalt mõtlevate ja oma seisukohti formuleerivate vaatlejate-analüütikute-kommentaatoritega, vaid propagandasüsteemi osalistega, kes täidavad neile antud rolli ja ülesannet,“ kommenteeris seda kõike Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Varro Vooglaid. „Igal juhul on temaatilist kohalikku meediapilti vaadates uudiste eristamine propagandast pea võimatu.“
Ta lisas, et kui uudised peaks lähtuma eesmärgist avalikkust informeerida, siis propaganda lähtub (ka uudiste rüüsse riietatult) eesmärgist kujundada avalikkuse hoiakuid. Vooglaid: „Selles mõttes oleme samas olukorras kui nõukogude ajal – uudiseid vaadates ja lugedes ei ole võimalik aru saada, mis tegelikult toimub; küll aga on võimalik aru saada, kuidas tahetakse, et inimesed toimuvat tunnetaksid.“
Meedia- ja poliitikavaatleja Toomas Mattson kirjutab sotsiaalmeedias irooniliselt: „Ootan põnevusega kõikvõimalike säravate Eesti ekspertide, ajakirjanike, blogijate ja poliitikute ilmumist meedia veergudele oma kommentaaridega, kes (nagu tavaliselt) täpselt teavad, mis toimus kellegi (Putini, Lukašenka, Prigožini jt) peades ja mis ikka tegelikult toimus ja mida see kõik kaasa toob ja mis Venemaal tulevikus toimuma hakkab.“
Sellele vastas Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi omapoolse vaimukusega: „Ma igaks juhuks lisan sõjakommentaator Toomas Mattsoni tsitaadi ühest tema varasemast postitusest samal teemal, panen mälu järgi kirja: ” …arusaamatu ja segane lugu.” Vaat niimoodi peakski kirjutama – lühidalt, selgelt ja arusaadavalt“.
Mattson vastas nii: „Nõus täiesti – kui on arusaamatu ja segane, siis nii olekski mõistlik öelda, mitte püüda välja imeda midagi millestki, mida tegelikkuses ei tea.“
Konservatiivist ajakirjanik Aldo Maksimov lisab omalt poolt konteksti sõjablogija Teet Kalmuse, kes kirjutas juba Ukrainas toimuva sõja kolmandal nädalal, et Venemaal lõppevad kohe-kohe raketid.
See ei sega tal analüüse edasi kirjutamast ja Postimehel neid avaldamast ka 16 kuud hiljem.
Tüüpiline näide on võtta ka tänasest. Õhinapõhine sõjavaatleja Igor Taro, kes elaks oma suuresõnalistes soovunelmates justkui teises maailmas, leiab, et segadus Venemaal tuleb Ukrainale kasuks. Samal ajal ütles Briti kindral Richard Dannatt, et Ukrainat võib oodata Wagneri juhitud rünnak Valgevenest Kiievile.
Nii, et ükskõik, mida kirjutatakse ja arvatakse, mingi asi läheb ikka täppi või mõnda asja isegi usutakse, aga karavan liigub sellest kõigest vaatamata oma teed.
Aarne Mäe, “meediaekspert”