27.06.2023
Selgitust polegi vaja.
Kõndisin esmaspäeval Tallinnas Türi tänaval, kus igal majanumbril on veel arvukalt tähestikuga sõsaraid, mistõttu õige aadressi leidmine on tõsine vaev. Mulle tuli vastu hallipäine mees, üla õla Bolt Foodi kott, ja otsis ilmselgelt mingit maja. Küsisin talt, et millist maja ta otsib ja sain vastuseks: “Ne panimaju!” Ukrainlane? Auto number oli siiski Eesti oma.
Kuuekümnendates vene mees ei ei jaga grammigi riigikeelest? Kahjuks pole see erand, vaid reegel. Eestis on kõik juba nii käest lastud, et riigikeelt ei pea õppima ei vene- ega inglisekeelsed. Venekeelsed juba seetõttu, et neil on tohutu kogukond, nad saavad Eestis kõik ära aetud vene keeles. Maxima näiteks on koht, kus eesti keeles pole mõtet selgitust nõudagi, kõigil on “poohui” ja nad näitavad seda ka rõhutatult välja.
Inglisekeelsete umbkeelsust kaitseb eestlaste orjalikkus (ikkagi peremeeste keel) ja poliitkorrektsus. Üldpilt aga on selline, et keelenõuetest ja riigikeele staatusest ei pea Eestis mitte keegi kinni, ka neil on “poohui”. Selveris on ukrainlannadel aasta ega rinnas silt “Õpin eesti keelt!” ja nad ei ole sõnakestki õppinud. Ettevõtjad (nagu Bolt) veavad teadlikult siia odavtööjõudu, teades, et nood ei hakka kunagi riigi keelt õppima. Ja ega nad nõuagi seda.
Kõige selle taustal käib endiselt mingi jutt eestikeelsest õppest, mis on ilmselgelt Potjomkini küla ehitamine – see rong on juba ammu läinud, Eestist on saanud multikultiriik, kus põlisrahva keel pole enam tähtis. Ainus võimalus eesti keele positsiooni taastada on selle jõuline muutmine kohustuslikuks, nii et võõrad lihtsalt ei saaks selleta siin hakkama. Aga seda ei tee vasakäärmuslik-globalistlik valitsus kunagi.
Valetajate koalitsioon ehk Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid ajavad kavalat poliitikat – nad räägivad hästi palju ja lausa vahutava suuga eesti keele kaitsest, vorbivad isegi mingeid eelnõusid, samas aga teavad nad väga hästi, et see enam ei toimi. Nad teevad kosmeetilisi trikke, teades, et aeg töötab nende kasuks ja varsti lihtsalt pole kellelegi eesti keelt õpetada, sest puudub igasugune vajadus. See teadmine varjatakse kõlavate sõnade taha, töö käib vargsi ja mujal, suurkeelte sissetoomiseks. Või ka avalikult, nagu teevad meie ettevõtjad odavtööjõudu sisse vedades.
Valetajate koalitsioon pani haridusministriks “poluverniku” Kristina Kallase, kes on öelnud, et eestlastele jäägu siin riigis ainult pastlad ja kannel. Kas saab veel selgemalt ära markeerida, mis suunas asjad kulgema hakkavad? Kallas2 sõelub eesti koolides, annab lubadusi, ise aga itsitab pihku: teie aeg on läbi, unistage aga, tulevik on multikultuursuse päralt.
Eesti keele positsiooni kindlustamiseks on aastaid aetud hambutut poliitikat, sealhulgas ka Tõnis Lukase poolt. On lihtsalt arvatud, et ju võõrad tahavad kohalikku keelt õppida. Mõned tahavadki, aga mitte kõik, ja kui ümbritsev keelekeskkond võimaldab ilma eesti keelt õppimata hakkama saada, siis nii ka tehakse. Reformierakonna valitsedes on võõraid nii endisest Nõukogude Liidust kui ka Läänest siia tulnud, et eesti keel on kõrvale tõrjutud.
Praegune valetajate valitsus on eriti eesti keele vaenulik, mida tõestab ka haridusminister Kristina Kallase taust. Kits on kärneriks pandud ja suund on “mitmekesisuse” poole. Kui nad valetasid maksupoliitika kohta, valetavad nad kõiges.
Jüri Kukk