Kui Eestis oli võrdsusvolinikuks praegune “kahesajataja” Liisa Pakosta, kujundati välja narratiiv, mille järgi nii sooline palgalõhe kui ka ebaühtsus ülikoolidesse astumisel olevat kellegi pahatahtlik tegu, mille vastu tulevat marksistlikult võidelda.
Vähemalt ülikoolides valitavad erialad ei sõltu “keskealise valge heteromehe” pahatahtlikkusest ja on kohti, kuhu vajataks rohkem hoopis mehi – senine narratiiv on lähtunud pigem naiste “järeleaitamisest” teatud aladele.
ERR kirjutab: “Ülikooli sisse astudes eelistavad naised ülekaalukalt sotsiaal- ja humanitaarvaldkondi ning tehnoloogia aladel on naisi umbes kolmandik. Suurim sooline lõhe on haridusteaduste valdkonnas, kus vaid kümme protsenti tudengitest on mehed. Infotehnoloogia erialadel on viimastel aastatel naiste osakaal tõusnud ning täna on IT-tudengitest naisi umbes 30 protsenti. Samamoodi suure tööpuudusega sotsiaalvaldkonnas ning hariduses meeste huvi kasvu aga märgata pole. ”
Miks mehed ei taha haridusse ja naised tehnoloogiaaladele? Liisa Pakosta ütleks, et naisõiguslus on olnud liiga nõrk ja “toksiline maskuliinsus” liiga tugev, aga tegelikult ongi meeste ja naiste huvid erinevad.
“Eks kõrgkooli astumine peegeldab meie ühiskonnapilti. Meil on rohkem naisi inimeste eest hoolitsevates valdkondades, ehk õpetajad, sotsiaalvaldkond, tervishoid. Sama peegeldab ka ülikooli vastuvõtt. Ma arvan et see ei ole suur probleem. See võib olla selles mõttes probleem, et kui keegi tunneb, et ta sooviks, aga ei julge. Ma arvan, et meie ühiskonnas seda probleemi enam ei ole,” lausus haridusministeeriumi kõrghariduse nõunik Sigrid Vaher.
Ilmselt jääbki see nii olema, et naised eelistavad ühtesid alasid ja mehed teisi. Vähemalt seni, kuni on olemas mehed ja naised. Selle taga ei ole kellegi pahatahtlikkust ja sellega ei pea ilmtingimata võitlema. Kui tegu pole just marksistidega.
Uued Uudised