Martin Helme: “See on hirmus riik, kuhu me teel oleme”

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Martin Helme ütles intervjuus ERR-ile, et Eesti on jõudnud jälgimisühiskonda. “80-ndatel sündinud lihtsalt ei oma isiklikku kogemust, kui kohutavalt rusuv, ahistav ja depressiivne oli see ühiskonnakord. Seal ka ei tohtinud rääkida poliitiliselt ebakorrektseid anekdoote, ei tohtinud kritiseerida ebakompetentseid juhte, politseid ja ametnikke,” viitab ta vihakõneseadusele.

Suvel on Eestis ametnikud muutunud aktiivseks, ridamisi on tulnud avalikuks ettepanekuid, mis kütavad kirgi. Näiteks väljalipsanud ettepanek, et võiks kontrollida Eestis uudistesaadete sisu. Transpordiametist imbus välja kava hakata sõidukite keskmist kiirust mõõtma. Millega selliseid ettepanekuid seletada? Ametnikud näevad, et tegelikult pikalt sahtlis olnud ettepanekud saab nüüd käiku lasta. Võib-olla uus valitsusliit tuleb neile toeks? Tehakse proovikatsetusi?

Ma panen siia ritta veel ühe asja: see on siseministeeriumis valmis küpsenud plaan hakata ka bussi- ja laevareisijaid samamoodi registreerima ja kontrollima nagu lennureisijaid. Neid ettepanekuid põhjendatakse Euroopa Liidu määruste või direktiividega. Tõde on natukene keerulisem. Euroopa Liidu määrused ja direktiivid ainult tõukavad tagant täielikku jälgimisühiskonna protsessi.

Prantsusmaa võttis hiljuti vastu seaduse, mis võimaldab politseil sisse lülitada inimeste arvutites, nutikellades, nutiteleviisorites ja ka telefonides olevaid kaameraid, mikrofone ja GPS-i ehk siis asukoha jälgimist. See on täielik jälgimisühiskond, kus riigivõim loomulikult iseenesestmõistetavalt võimuloogikast tulenevalt kuritarvitab seda võimu.

Aga see on ka ametnike usinus. Näiteks keskmise kiiruse jälgimine on mitmekihiline teema. Esmalt meile üsna tuimalt valetatakse ja valesid on mitu kihti. Meile öeldakse, et seda tehakse liiklusohutuse pärast.

Eestis on umbes 50 liiklussurma aastas ja absoluutne enamus neist on kahel põhjusel: purjus peaga sõitmised ja eriti ohtlikud möödasõidud. Ja surmadega õnnetused ei toimu peamagistraalidel. Peamagistraalidel juhtub õnnetusi siis, kui meil teehooldusega on halvasti ehk siis, kui libedust ei suudeta tõrjuda. Libeduse tõrjumise asemel või joobes juhtide usinama püüdmise asemel hakatakse siis autojuhte massiliselt jälgima ehk tegeletakse täiesti valest otsast probleemi lahendamisega. Või üldse tegelikult mitte probleemi lahendamisega, vaid mingi oma asja ajamisega.

Üks põhjus võib olla selles muidugi, et tõepoolest ametnikud on kusagil juba mingisugused arendused või IT-lahendused ära tellinud maksumaksja suure raha eest. Nüüd on vaja see ka siis seadusega vormistada, sest autode liikumisteekonna jälgimine on vastuolus Eesti seadustega. Täpsemalt isikuandmekaitse seadusega. Seda ei tohi teha ei transpordiamet ega politsei, jälgimise jaoks peab olema kohtu luba.

Sama asja nägime Riigikogus politseile ABIS-e ehk suure andmebaasi lubamise arutelul. Tegelikult oli juba tehtud ära riigi tellimusel tohutu suur infotehnoloogiline arendus. Siis avastati, et tegelikult seadus ei luba niimoodi inimesi massiliselt jälgida ja hakati hirmus jõuliselt suruma riigikogus seda seadusesse.

Neid ettepanekuid võtab kokku see, kuhu meie ühiskond üldse on teel. Oleme teel jälgimisühiskonda, kus kodanik on a priori kahtlustatav.  Ja riik otsustab, mida lubab kodanikul teha. Selle paratamatu tagajärg on see, et me kõik rikume iga päev mõnda seadust ja kui riigil on vaja, siis lihtsalt tuhnib natuke andmebaasides ja avastab, et sa oled kolm kuud tagasi või kolm aastat tagasi midagi valesti teinud ja hakkab kriminaalprotsess. Protsess kestab seitse aastat ja ruineerib täielikult su elu. See on hirmus riik, kuhu me teel oleme.

Eraldi teema on meedia reguleerimine, ka siin ju põhjendatakse seda Euroopa Liiduga. See on ka vale. Euroopa Liit tegelikult meilt sellisel moel seda ei nõua. Aga see on kõikehõlmav osa niinimetatud vihakõnevastases võitluses.

Vihakõne on ju Eestis seadustes tegelikult juba väga selgelt reguleeritud. Vihakõne on Eestis karistatav. See, millest räägitakse nii selle TTJA kui ka üleüldse siis vihakõne kriminaliseerimise all, on tegelikult meelsuskontroll. Vihakõne paragrahv tuleb siis tavakodanikele ja meediateenuse seadus on siis meediale. See on praegu võrreldav võib-olla sellega, mis toimub Hiinas, kus jooksvalt kontrollitakse, et uudised, arvamussaated, kõik oleks nii-öelda sisu poolest võimul oleva partei ideoloogiaga samal liinil. See on esiteks loomulikult vastuolus Eesti põhiseadusega, mis tagab meile sõnavabaduse, südametunnistusevabaduse, meediavabaduse. Teiseks on see võigas ühiskond ja me ei tohi mitte mingil juhul olla nõus, et me üldse sinna suunas liigume.

Tegelikult on see huvitav teema, kuidas me oleme jõudnud olukorda, et sellised mõtted pannakse paberile. Ma saan aru üllast eesmärgist vähendada liiklussurmasid või ka mitte lasta ajusid Vene propagandal ära loputada. Aga kasutada tahetakse vahendeid, mis ei peaks kuuluma vabasse ühiskonda. Ja seda teevad inimesed, kelle elust suur osa on möödunud vabas ühiskonnas.

80-ndatel sündinud lihtsalt ei oma isiklikku kogemust, kui kohutavalt rusuv, ahistav ja depressiivne oli see ühiskonnakord. Seal ka ei tohtinud rääkida poliitiliselt ebakorrektseid anekdoote, ei tohtinud kritiseerida ebakompetentseid juhte, politseid ja ametnikke. See oli kõik nõukogudevastane tegevus.

Seda kogemust noorematel inimestel ei ole ja siia kindlasti tuleb juurde lisada tänapäeva selgelt vasakule ära läinud haridussüsteemi. Praegune haridussüsteem kultiveerib ettekujutust, et on kuskil olemas mingi lubatud ja mittelubatud jutt. Näiteks BLM ja rassismivastased teooriad, mida õpetatakse täiesti sirge näoga ülikoolis ja mida korrutatakse väga palju meedias üle. See on tegelikult väga edukalt toiminud ja inimestes on tekkinud ettekujutus sellest, et vabas ühiskonnas tohibki mõistetavalt mingisuguseid seisukohti ja mingisuguseid arvamusi seadusega keelata. Ja tuleb aru saada sellest, et igasugune võim alati üritab maha suruda kriitikat ja üritab tasalülitada opositsiooni.

Tänase päeva reaalsus on see, et Euroopas on enamasti võimul ennast liberaalideks nimetavad erakonnad, ka Eestis. Nad rõhutavad, et nendele meeldib vaba ühiskond, avatus ja sallivus, mida meile ju ka Kaja Kallas kogu aeg kordab. Aga tegelikult nad töötavad iga päev avatuse ja sallivuse vastu.

Ja ei tohi ka ära unustada seda, et Eestist on kujunenud täielik ametnike riik ja ametnikud tahavad endale kogu aeg juurde saada võimu, vahendeid ja samal ajal vähendada enda vastutust. Sellest ka salastamise maania, mis Eestis on juba pikka aega toimunud. Kõige tühisematele paberitele lüüakse juba 75-aastane saladustempel peale.

Eelkõige ju töötab masinavärk selle nimel, et ebakompetentsus mitte kunagi välja ei tuleks. Maksumaksja maksab kinni küll külmlaod ja küll muud asjad, aga pärast mitte keegi kunagi süüdi ei ole. Ametnikkonna ringkaitse ja sinna kaasatud poliitikute ringkaitse on lihtsalt nii hästi toimima pandud.

Siin on mitu asja korraga ja sellepärast tulebki vabadust ja meie põhiseaduslikke õigusi väga jõuliselt kaitsta. See protsess on niisugune samm-sammult ja väga libisev. Meenutagem, et kunagi alustati sellest, et ei tohi kahtluse alla seada numbreid, kes kui palju sai Teises maailmasõjas surma või kui palju tapeti. Seadusega keelati ära sel teemal (holokausti eitamine – toim.) arutlemine või vaidlemine. Sealt edasi öeldi, et ei tohi öelda ühe või teise vähemuse kohta mingeid sõnu. Kõik on ju nõus, et ei tohi kedagi solvata. Aga selliste argumentidega me jõuame sinna välja, et tegelikult lõpuks me elame täiesti totalitaarses ühiskonnas. Sellele tuleb hästi jõuliselt reageerida.

Mina aga viskan nüüd kivi poliitikute kapsaaeda. Nendel teemadel on poliitikud ise olnud suhteliselt vaiksed viimastel nädalatel. Riigikogu liikmed võiksid selgemalt ja julgemalt oma seisukohti välja öelda. Ma lugesin riigikogu majanduskomisjoni protokolli, kus arutati Euroopa Liidu asjade parandamise algatust. Iseenesest tore algatus, mis võiks vähendada raiskamist. Aga kahjuks pole sellises mahus ellu rakendatav. Samale järeldusele jõudsid ka majanduskomisjoni liikmed, kuid lõpphääletusel ikkagi toetasid seda ebareaalset kava. On see julguse puudus?

EKRE esindaja oli sellele vastu ka majanduskomisjonis. Ja Euroopa Liidu asjade komisjon pani selle algatuse heakskiitmise pausile korraks. Aga Riigikogu on muidugi praegu suvepuhkusel, ametlik termin on sellel istungitevaba aeg. Eks see kevadistungjärk ja valimised on üleüldiselt poliitikud suhteliselt võhmale võtnud. Sügisel näeme nendel teemadel kindlasti arutelu.

See on muidugi reeglipärane, et kui poliitikud suvel puhkavad, siis ega ametnikud ei puhka ja ametnikud on see nii-öelda püsiriik. See toimib ikka edasi ja veeretab just nimelt oma vastuolulisi või tegelikult ebapopulaarseid asju vaikselt suvel edasi. Ja siis sügisel me tuleme kokku ja avastame, et mingid asjad on juba justkui ära juhtunud.

Ametnike riik väga täpselt teab, kuidas oma asju tahta. Keskmise kiiruse mõõtmise ettepanek on igipõline asi, seda ma mäletan 13. Riigikogu koosseisu ajast. Juba kolm koosseisu tagasi hakati seda nii-öelda müüma poliitikutele ja tookord ilma pikema jututa lükati see tagasi.

Eelmises Riigikogu koosseisus, kui ka meie olime valitsuses, siis jälle ujus see kusagilt välja, et jube vajalik ja kasulik mõte. Kui hakkasid ametnikke pitsitama, kuidas see üldse meie liikluskultuuri puudutab, siis lükati ettepanek uuesti sahtlisse. Nüüd on see jälle tagasi nagu mingi surematu Kaštšei. Kuskil on mingi ametnik või ametnikud, kellel on kas isiklik huvi, ma ei tea, arendajatega on erisuhted loodud, või kellel on mingi ideoloogiline huvi. Lihtsalt lõputult surutakse seda, lootes, et mingi valitsuse ajal see ikka läbi läheb.

See on püsiriik, mis poliitikud ümber sõrme keerab ja ega poliitikud liiga palju ei süvene. Ja poliitikud ei taha kunagi teha ju ebapopulaarseid või raskeid otsuseid, kui sulle pannakse ette teema, mis ütleb, et nii me päästame inimelusid sellega, et kõikide inimeste sõiduteekonda jälgitakse.

Siis sa pead hakkama seletama, et inimelu päästmisega ei ole siin mingit pistmist, küll aga on seal palju pistmist sellega, et kõikide inimeste elu jälgitakse riigivõimu poolt veel rohkem. Ja kõik need kinnitused, mis meile antakse, et ärge muretsege, andmeid ei salvestata ja ainult rangetel tingimustel kontrollitakse, ei maksa mitte midagi, me teame seda.

Peatume korraks riigieelarve kokkupanemisel. Sel nädalal rahandusministeerium teatas, et Eesti riigieelarve puudujääk maikuus oli üks protsent. Veel kevadel ennustati, et aasta keskmine tuleb 4,8 protsenti. Maksud on laekunud oluliselt paremini. See teeb riigieelarve kokkupanemise kergemaks?

Laekumised näitavad tegelikult väga erinevat pilti. Meil on mõned maksuliigid, mis laekuvad üle, eelkõige tööjõumaksud. Aga meil on mõned maksuliigid, mis laekuvad päris suuresti allapoole prognoosi, eelkõige aktsiisid ja käibemaks. Ja need on väga suured maksuliigid. Ma ei ole maikuu laekumisi vaadanud, aga aprillikuu laekumiste pilt oli küll väga nukker, ja sellegi ülelaekumise tegelik põhjus on ju meil inflatsioon. Meile laekuvad arvud on suured, aga tegelik majanduse seis läheb kolinal alla.

Meil on Euroopa kõige suurem tööstustoodangu vähenemine, praktiliselt kõik sektorid langevad. Aasta lõpuks ma siiski jätkuvalt olen seda meelt, et meie eelarve pilt läheb kehvemaks. Aga see on Kaja Kallase, nüüd varsti kaks ja pool aastat võimul olnud, majanduspoliitika tagajärg. Energiapoliitika sõi ära inimeste säästud, teiseks ajas pankrotti meie ettevõtted, kolmandaks hävitas meie konkurentsivõime eksporditurgudel. Siin nii juhtubki.

Maksutõusud ei tee eelarvelaekumist paremaks, tegelikult need ju panevad veel rängema koorma erasektori ja tarbijate kaela, mis saab omakorda veel ainult halvendada Eesti majanduse käekäiku. Need maksutõusud olid algusest saadik halvad ja valed. Nad tegelikult ei too lahendust ka eelarve mõttes, mis oli ju see põhjendus, et meil on vaja eelarvet tasakaalu ajada.

Maksutõusudega tahetakse tuua riigieelarvesse juurde umbes 300 miljonit. Nüüd jõudis avalikkuse ette kärpenumber 50 miljonit, eelarvemiinus on 1,5 miljardit ehk 1500 miljonit! Selle kärpega nüüd küll kuidagi eelarveauke ei lapi.

Ma lõpetuseks küsin veel Keskerakonna kohta. Seal käib avalik võimuvõitlus. Kumba kandidaati EKRE esimees paremaks koostööpartneriks peab, kas Tanel Kiike või Mihhail Kõlvartit?

Iga erakond peab oma sisemised protsessid ise läbi käima ja ma ei tahaks neile kõrvalt nõu anda. Aga selge on see, et Keskerakond on olnud erakond, kellega me oleme ka saanud koos valitsust teha. Mul puudub põhjus soovida neile kuidagi halba käekäiku. Aga kui ma vaatan nüüd seda valikut, mis neil on, siis mõlemad valikud on kehvakesed.

Kui Mihhail Kõlvartist peaks saama erakonna esimees, siis ükskõik, mis ta räägib, ikkagi muutub see erakond põhimõtteliselt Põhja-Eesti, ütleme siis Tallinna  ja Ida-Virumaa erakonnaks. See osa eestikeelsest valijaskonnast, kes neil on, jätkab vähenemist ja suures osas ajapikku liigub meie juurde. Ma ei ütle midagi selle kohta, kas see Keskerakond on siis teistele parteidele kuidagi rohkem või vähem koalitsioonikõlblik. Väärtusküsimustes liigub Kõlvarti juhitud Keskerakond konservatiivsemas suunas, see on selge.

Tanel Kiige puhul on kõik täpselt vastupidi. Tanel on, nagu ta ka ise ütleb, euroliberaal. Ta toetab kooseluseadust, homoabielusid, rohepööret. Need on asjad, mis on olemas juba Eesti 200, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide agendas ja peaksid Taneli juhtimisel muutuma Keskerakonna teemadeks. See tähendab teisest otsast valijate kaotust.

Jüri Ratas on mu meelest olnud kindlasti parem poliitiline kombinaator kui Tanel Kiik. Kui juba Jüri Ratas ei suutnud neid kahte üksteisest üsna erinevat valijagruppi koos hoida, siis Tanel kindlasti ka mitte. Suures plaanis need mõlemad kandidaadid on Keskerakonna tõusule pööramise seisukohalt väga problemaatilised.

Allikas: ERR