Lääne-Euroopas kargavad massirände tulemused igal sammul otse näkku

Hiljuti Strasbourgi ja eurosaadik Jaak Madisoni külastanud rahvuskonservatiivid said hea ülevaate Euroopa Liidu “mitmekesisusest” juba hotelli Le Kleber aknast, kust kostus terve öö sisse Kolmanda maailma räuskamine.

Ühe ärajäetud lennu tõttu tekkinud segaduses alles kesköösel Strasbourgi saabunud grupi pani bussijuht maha ühes ülikahtlases rajoonis, sest Prantsuse rahvuspühaks valmistudes olid paljud tänavad suletud ja hotelli juurde buss seetõttu sõita ei saanud. Kohe ilmus eestlaste juurde nokastanud venelane, hiljem tumedamad mehed, kusagilt kostsid paugud (ilmselt kasutati siiski pürotehnikat), umbes 15 Bolti-Uberi taksojuhti keeldusid piirkonda tulemast ning need, kes tulid, olid äpi järgi Ahmedid või Hassanid.

Kui grupp kolmanda päeva varahommikul lahkus, oli kellaajast hoolimata tänavatel küllaga kampasid, mis koosnesid mustadest või tõmmudest meestest. Varasem kogemus ütles, et nad polnud pidustustest hilja peale jäänud, vaid need kambad ongi osake sealsest igapäeva(öö)elust.

Nii Brüssel kui Strasbourg peegeldavad täpselt Euroopa Liidu poliitikat – Türgi, Araabia, Aafrika ja muu maailm on alaliselt ja kardetavasti ka igaveseks kohal, tunneb ennast hästi, tööga eriti sõber pole, aga tänavapildis paistab igal juhul silma. Euroopalikult riides moslemimehed ja islamiriietuses naised on tavaline pilt, veelgi tavalisemad on need lõbusad mustanahalised sellid, keda varem võis näha Vahemere ülerahvastatud põgenikepaatides. Nad pole tulnud tööle, vaid saama.

Migrandid küll töötavad, näib, et peamiselt teeninduses, kuid suur mass on ka neid, keda võib päev läbi tänavatel näha. Kohal on Aafrika kaubandus, kus süsimust mees liigub jõesadamas ja pakub turistidele kübaraid. Palju on jõukamana tunduvaid migrandiperesid, sealhulgas aafriklasi, kes näivad ennast põhjalikult sisse seadnud olevat. Õhtusel festival oli siiski märgata, et paljud noored aafriklased jäid melust kõrvale, et kuigi huvitav, polnud see siiski päris nende maailm. Migrantidele pole prantslaste pühad omad, neile on see vaba päev ja pidu, taustast ei jaga nad suurt midagi.

Valgete naiste vastu tunnevad huvi eranditult kõik tõmmud ja mustad mehed, aga kuigi näiteks musti ja valgeid võib koos näha, olid ka festivalil eri kogukonna seltskonnad siiski eraldi. Integreerumine ei näi toimivat. Migrantide viimane märatsemine alžeerlasest toidukulleri mahalaskmise tõttu politsei poolt oli Strasbourgis tagantjärele vähe nähtav, peamiselt eliitpoodide vineeriga suletud akendest. Aga nagu pronksiöögi eraldas eestlased ja venelased tugevalt, tunduvad ka prantslased ja migrandid pigem kõrvuti eksisteerivat kui sõbrustavat. Töötavad migrandid oskavad prantsuse keelt, kuid tänapilt kõmab eri keeltest.

Üks eestlastest nentis, et prantslased on ilmselt leppinud migrantide rohkusega, välja arvatud “paremäärmuslased”. Ilmselt toimub sama ka Eestis: lihteestlane on venelastega harjunud, ta arvestab, et ega neist lahti nagunii ei saa ja on seetõttu leebe ka selles osas, et Reformierakond sotside ja Jeestidvestiga venekeelseid massiliselt sisse toovad. See on orjalik leppimine juhtuvaga.

Migrandimass Prantsusmaa tänavatel on siiski üle mõistuse lärmakas ja agressiivne, nad naudivad läänelikku elu, kuid jäävad siiski oma kogukonna reeglite juurde. Kõik eestlased peaksid nägema, milline näeb välja tegelik migrandiühiskond, siis nad ehk võitleksid aktiivsemalt eestluse, oma keele, kultuuri ja rahvusriigi eest. Sest Lääne-Euroopasse kolivad Aafrika, Türgi ja Araabia tähendavadki invasiooni. Nagu Brüsselis nii ka Strasbourgis on linnaosi, kus liiguvad peamiselt valged, kuid üldpilt kisub kirjuks.

Kogu läänemaailmas tundub massimigratsioon välja söövat inimsoole omase tahtmise elada omasuguste keskkonnas, kuigi “mitmekesisus” mõjub samas hävitavalt. Bastille`i ründamise aastapäeva jäeti ära ilutulestik, mis asendati laseršõuga – ilutulestikukraam on ühiskonnal liiga meeles hiljutisest migrantide linnapõletamisest, mil seda kasutati politsei vastu, nagu see märatsejatel kombeks on.

Uued Uudised Strasbourgist