Malle Pärn: inimlikkuse ja lääne arenenud kõrgkultuuri hävitamine näib olevat tänapäeva liberalismi ihaldatud eesmärk

Andke mulle andeks, aga ma ei suuda mitte kuidagi mõista, miks paljude inimeste mõtete keskpunkt ripub aina kuskil allpool vööd?

Kui miski on halvasti, siis öeldakse et see on fekaal või et see on istmikus (ropult loomulikult, minu lastetuba ja kahe ja poolekordne humanitaarharidus ei luba mul neid sõnu korrata). Ja kui midagi tehakse pahasti, kehval tasemel, siis on see jällegi paljude meelest fekaalne. Samuti meeldivad paljudele suguelulised vulgaarväljendid.

Kusjuures need ropendajad on ju nagu vastutustundetud viiruse levitajad, roppused hakkavad külge (eriti lastele), nad rikuvad ära terve rahvusliku atmosfääri ja viivad kultuuri rentslisse. Saastavad meie vaimset keskkonda. Solvavad viisakaid inimesi.

Jah, me ei sure sellesse viirusse, aga kultuur sureb, ja mis me oleme väärt ilma kultuurita?

Miks inimesed ropendavad? Mis neil viga on? See on ju nõukogudeaja jäänuk?? Proovisin ka kunagi lavakas õppides need kaks popsõna oma sõnavarasse võtta, no ei suutnud. Vastik oli.

Ma tahan endast lugu pidada, sest siis ma saan lugu pidada ka teistest inimestest. Kui ma endast lugu ei pea, siis ma ei oska lugu pidada ka teistest. Aga mis elu see on? Võõrana võõraste hulgas? Alandatuna alandatute seas?

Minu meelest on eesti keel imeline, meil on piisavalt suur ja võrratult väljendusrikas sõnavara. Nende vulgaarsõnade asemel oleks võimalik kasutada väga paljusid erinevaid variatsioone, tunduvalt viisakamaid ja väljendusrikkamaid sõnu ja väljendeid.

Pealegi on meie keel ka kaunikõlaline, aga muidugi ainult siis, kui seda kenasti räägitakse, mitte nagu keedetud kartul oleks suus. Kui kõik häälikud selgesti välja hääldatakse, mitte neid üksteise sisse ei puterdata.

Mu noorpõlve lemmikraamat oli „Kolm musketäri“, ka seal sõimati üksteist, aga kuidas! Miks on kultuur selle ajaga võrreldes nii alla käinud? Kirjandus peab kultuuri arendama, mitte hävitama!

Kaasaegse kirjanduse hulgast on raske leida raamatut, kus ei oleks ära trükitud vähemalt üks ropp sõna! See oleks nagu kohustuslik tingimus raamatu avaldamiseks? Kirjanikul pole häbi solvata viisakat lugejat – neid ju ometi ikka veel on? Ise ta ilmselt eriti haritud inimene ei ole, sest haritud inimene ei ropenda. Sõna „haritud“ tähendab ju puhastatud, kultiveeritud, parem, viisakam?

Tänapäeva kultuur näib üldse liikuvat esteetikast välja, ilust inetusse. Ka moed on enamasti inetud ja räpakad ja teevad inimesedki koledamaks, kohati koguni narriks.

Meedia kujundab meie vaimset keskkonda.

Raadio ja televisiooni diktorid olid meil kunagi tõesti väga heal tasemel.

Mäletan, tulin kord Moskvast ja võtsin lennujaamast takso, ja raadio mängis, ja ma kuulasin hardumusega, kui kenasti ja kui normaalselt ning koduselt raadiodiktor uudiseid luges, ilma selle kõleda võltspaatoseta, mida olin juba harjunud kuulma Moskva raadiost. Lisaks oli neil alati hea diktsioon ja meeldiv hääl. Nii teles kui raadios kõlas ilus eesti keel!

Enam sellist taset ei ole.

Diktorid visati telest välja. Kurb. Nemad olid tegelikult meeldivad ühenduslülid vaataja ja teletöötajate vahel. Nad olid tõesti sõltumatud vahendajad, mitte kurjad propagandistid, nagu praegused ETV ideoloogiasõdurid.

Kokkuhoiu mõttes pandi toimetajad ise uudiseid lugema. Veel hullem, raadios istuvad kaks või kolm suvalist tegelast ilma mingi tehnilise ettevalmistuseta mikrofoni ette maha ja hakkavad lihtsalt omavahel mingit loba ajama. Mis vaid pähe tuleb. Kes viitsib neid kuulata?

Kõik, mida me kuulame ja vaatame, mõjutab meie vaimset arengut. Või mittearengut.

Professionaalsus tähendab alati töö jaotamist. Inimene peab tegema seda, milles ta on hea. Teksti kirjutaja või sündmuste analüüsija ei tarvitse olla hea ettelugeja. Ei peagi olema. Igaühele oma. Tänapäeva isekas enesekriitikata inimene usub, et ta võib kõike teha. Ei või.

Diktorid olid meeldiva välimusega, oskasid kenasti teksti ette lugeda. See oli tõesti omamoodi ilusa eesti keele alleshoidmine. Ja nad naeratasid vaatajale. Televisioon oli kultuurne ja sõbralik. Turvaline kuidagi, mis siis, et elasime ENSV-s. Me olime nagu üks rahvuspere. Ja me oskasime kõik vahet teha, mis oli propaganda ja mis tõde.

Televisioonile tuleks suuresti kasuks, kui taas ekraanile ilmuksid kaunid, naeratavad, sõbralikud ja ilusat eesti keelt kõnelevad, ilma poliitiliste ülesanneteta diktorid. Ja reporterid oleksid uudishimulikud teada saama ja edasi andma seda, mis meie kodumaal päriselt toimub, mitte täitma aina saba liputades mingite isandate ideoloogilist tellimust.

Jah, aga tõde, naeratus ja ilu ei kuulu kaasaegsete euroopalike liberaalsete väärtuste hulka.

Nende asemel on seal vale, tige kulmukorts või üleolev irve, sildistamine, vaen normaalsuse vastu, inetus ja loomulikult ka  ropendamine. Sest see aitab edukalt inimese inimlikkust ja lääne arenenud kõrgkultuuri hävitada, mis näib olevat tänapäeva liberalismi ihaldatud eesmärk.

Väga liberaalne. Väga võrdsustav. Kõik taimed tuleb aias lõigata ühepikkuseks. Elame hullemas supis kui nõukogude ajal.

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog