03.08.2023
Jaak Valge
On olnud väga dünaamiline aeg. Pole kunagi saanud nii palju toetusavaldusi ja nii palju õiendada kui nüüd peale 22. juulit. Huvitav, et ühe küüditaja bareljeefi nii innukalt kaitstakse, rohkem veel kui Narva tanki.
See ei olnud päeva- ega erakonnapoliitiline aktsioon, aga kui erakondade kaupa vaadata, siis kõige kurjemad on olnud Eesti 200 inimesed.
Tekib huvitav seos. Nimelt võttis Riigikogu eelmine koosseis vastu nn punamonumentide seaduse, mille olulisem osa kõlas nii: “Hoone avalikult nähtav osa, samuti avalikult eksponeeritud monument, skulptuur, mälestusmärk ja muu selline rajatis ei tohi olla vaenu õhutav ega toetada või õigustada okupatsioonirežiimi või agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemist.” Ehk siis oleks selle seaduse alusel tulnud Smuuli bareljeef maha võtta, või vähemalt selle sobivust väga tõsiselt arutada, kuna Smuul osales küüditamisel ja küüditamine on inimsusevastane kuritegu.
President otsustas siiski seaduse välja kuulutamata jätta. Tõsi, selle sätted võinuksid olla konkreetsemad. 9. mail arutati seda uuesti Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Otsustati, et muutmata kujul seda täiskogule uuesti vastuvõtmiseks ei esitata. Seejärel tegin mina ettepaneku panna komisjonis hääletusele ettepanek, et seadust peetakse vajalikuks ja sellega liigutakse täiskogus võimalikult kiiresti edasi. Komisjoni esimees, Eesti 200 liige, aga keeldus seda ettepanekut hääletusele panemast. Tegemist oli Riigikogu kodukorra või vähemalt hea tava rikkumisega.
Asja konks on selles, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei anna tähtaega, millal täiskogu peab presidendi poolt välja kuulutamata seadust uuesti menetlema. Seega on sellega võimalik venitada või see ka lõplikult maha matta. Mulle tundub, et Eesti 200 või ka kogu koalitsioon ongi nii otsustanud.
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)