11.08.2023
Põgenikud
Nägin hiljuti austraallaste dokumentaalsaadet Süüria sõjapõgenikest Taanis, keda on seal umbes 37 000. Taani otsib käesoleval ajal võimalusi süürlaste tagasisaatmiseks, sest nende kodusõda on läbi saanud, kuid nüüd on ilmnenud teistlaadi takistused. Isamaale naasevad sõjapõgenikud kogevad vägivalda, väljapressimist ja igatsorti muud seadusetust. Teisalt aga Taanis kohanenud süürlased, kellest paljud on ka taani keele ära õppinud, tagasi ei kipu. Neile on lisandumas Ukraina sõjapõgenikud, keda on Taanis praegu enam kui 35 000.
Sarnaselt Süüriale võtab ka Ukrainal sõjast väljudes taastumine aega, mistõttu on päevselge, et Ukraina sõjapõgenike Eestisse jäämisega tuleb meil ajapikku leppida, nagu rootslastel Balti riikide paadipõgenikega II maailmasõja järel.
Maailmas on riike, kellel on hoopis teistsugused vaated varjupaigataotlejate osas. Näiteks Singapur, mis 1965. aastal iseseisvudes oli meist oluliselt kehvemal järjel. Suur osa kodanikest elas ülerahvastatud slummides, rohkem kui kolmandik olid kirjaoskamatud ja SKT elaniku kohta vaid 3991 dollarit (umbes pool toonastest NSVL näitajatest). 1990. aastaks jõudsid nad inimarengu indeksi (ingl. k. Human Development Index) näitaja osas meie selja taha – Eesti 33., Singapur aga 38. kohal riikide edetabelis. Tänaseks on Singapur jõudnud Soome kõrvale 12. kohale. Niipalju taustaks.
Vastavalt ÜRO pagulaste ülemvoliniku koostatud esildisele 2020. aasta oktoobri seisuga ei ole Singapur 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli, 1954. aasta kodakondsuseta isikute staatust käsitleva konventsiooni ega ka 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni osaline. Mida see praktikas tähendab? Seda, et Singapuris ei ole võimalik varjupaika taotleda, sest riigis sisuliselt puuduvad selleks protseduurid. Neid, kes ületavad riigis viibimiseks lubatud aega, ähvardavad kinnipidamine, kohus, vangistus ja riigist väljasaatmine. Harvem ka kepihoobid, või antakse asi üle ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile (UNHCR), kel on esindus Singapuris. Ei maksa siiski arvata, et Singapuril puudub varasem kogemus sõjapõgenikega.
Kui 1975. aasta aprillis vallutas Vietnami kommunistlik rahvaarmee Lõuna-Vietnami pealinna Saigoni, tõi see kaasa endise Lõuna-Vietnami valitsusega seotud isikute represseerimise ja massilise väljarände sealt. Loetud päevadega sama aasta maikuus randus toonases, 2,26 miljonilise elanikkonnaga Singapuris, 8355 Vietnami paadipõgenikku. Hiljem põgenikevool lakkas – selle kuivatas kokku erakorraline operatsioon „Äikesetorm“, millega ohjeldati pagulaste Singapuri sisenemist. Riigi õhujõudude ülesandeks oli märgata Singapuri suunduvaid paate ning samal ajal suunas merevägi neid riigi idapoolsetele ankru- ja dokkimiskohtadele. Pärast dokkimist tulid pardale mereväe tehnikud, kes hindasid laevade seisukorda ja vajadusel parandasid neid. Põgenikke varustati ohtralt proviandiga – anti vett, toiduaineid, esmaabitarbeid jne – oma mereteekonna jätkamiseks.
Singapuri juba pärale jõudnud põgenikud siirdusid ajapikku kas tagasi kodumaale või teistesse riikidesse rahvusvaheliste organisatsioonide toel. Kõige paremini võtab riigi hoiaku varjupaigataotlejate osas kokku kaasaegse Singapuri looja, peaminister Lee Kuan Yew 1978. aastal ajalehele The New York Times antud intervjuu, milles ta sõnas: „ You’ve got to grow calluses on your heart or you just bleed to death“, mida võiks tõlkida nii: „Te peate oma südamele kooriku kasvatama või te lihtsalt veritsete surnuks“.
Meie riik on aga valinud veritsemise tee ammu enne seda, kui Ukraina sõda päevakorda kerkis. Oleme ELi, sh Schengeni ja euroala liige, millest järelduvalt kõik, mis juhtub ELiga, juhtub paratamatult ka meiega.
EL aktiveeris 2022. aasta märtsis ajutise kaitse direktiivi, hädaabikava, mida kasutatakse massilise põgenike sissevoolu erandjuhtudel. 2023. aasta märtsi seisuga kasutas ELi ajutist kaitsemehhanismi ca 4 miljonit inimest Ukrainast, kellest Eestisse on jõudnud 39 815. Numbrid kasvavad ning 30. juuli seisuga on ajutist kaitset taotlenud kokku 47 374 inimest. On ka sellest loobunuid, mis teeb viimaseks seisuks 42 031. Lisaks on meil ka 5854 rahvusvahelise kaitse taotlejat (kellest 5416 on Ukraina kodanikud), kes on saabunud meile alates 24. veebruarist 2022. aastal. Kokku 47 885 ajutise ja rahvusvahelise kaitse taotlejat.
Statistiline keskmine aasta algusest näitab, et meile saabub ca 280 inimest nädalas (183 ajutise kaitse ja 96 rahvusvahelise kaitse taotlejat). Trendi jätkudes peaks aasta lõppema enam kui 14 000 põgeniku lisandumisega lisaks 2022. aastal saabunuile. See number võib osutuda suuremaks või ka väiksemaks. Viimane oleneb ennekõike meist endist.
Euroopalikke väärtusi jagava riigina on arusaadav, et hädasolijat tuleb aidata. Aga kustkohast jooksevad meie võimaluste piirid? Tõenäoliselt on piirid juba ületatud, sest koos Tšehhi Vabariigiga hoiame ELi rekordeid varjupaiga andmises: üks varjupaigataotleja 33 elaniku kohta Eestis ja 23 elaniku kohta Tšehhis. Arvestades, et Eestis elab inimesi kohapeal mõnevõrra vähem, võrreldes ametliku rahvaarvuga, võib meie arv isegi läheneda Tšehhi vastavatele näitajatele.
Aga räägime kuludest. Eestis on Arenguseire Keskuse 2022. aasta mais avaldatud prognoosi kohaselt ühe põgenikuga seotud kulud kuni 7600 eurot aastas, mis teeb ligikaudu 760 eurot kuus (jaotatuna 10 kuule alates märtsist 2022). Iga päev seega umbes 25 eurot inimese kohta, mis on kokku hinnanguliselt 1–1,5 miljonit eurot või rohkem. Prantsusmaa kulutas eelmisel aastal Ukraina põgenikele 634 miljonit eurot, keskmiselt 38 eurot päevas pagulase kohta. Muuseas Prantsusmaal peavad ühte Ukraina varjupaigataotlejat ülal umbes 923 riigi elanikku ehk sõjapõgenike koormus on Eestiga võrreldes ligi 28 korda väiksem.
Eestil tuleb juba täna ühepoolselt peatada varjupaigataotluste vastuvõtmine ehk moratoorium, seniks kuni teised EL liikmesriigid jõuavad järele meie näitajatele. See võib võtta aega, sest näiteks ungarlaste puhul tuleb üks varjupaigataotleja 325 elaniku kohta, meist ligi 10 korda väiksem näitaja, vaatamata asjaolule, et Ungari on Ukraina vahetu naaber.
Kui tahame säilitada meie kultuurikeskkonda ja inimarengus aastate pärast Soomele ja Singapurile järele jõuda, peaks juba täna olema selge, kuidas kavatseme seda teha. Võib kõlada äärmuslikult, aga meil tuleb peatada uute põgenike vastuvõtmine hoolimata sellest, mida keegi meist arvata võib. Inimlikust vaatenurgast on see kurb, riigi rahvusvahelise maine seisukohalt mõne mugavustsoonis viibiva poliitiku või ametniku jaoks katastroof, aga iga riik peab ennekõike keskenduma oma kodanikele ja riigi muredele. Ja täna jätkub neid viimaseid enam, kui oleme suutelised edukalt lahendama. Tuleb ausalt endale ja ka partneritele tunnistada, et ühe väikseima riigina ELis pole meil enam piisavalt vahendeid ja võimekusi varjupaiga andmiseks. Me juba veritseme.
Vahur Luhtsalu, diplomaat ja kolumnist