13.08.2023
Vana Piibel on kahtlemata lugemist väärt.
Kui ma võtan raamatukogust eesti keelde tõlgitud väliskirjandust, siis püüan alati leida kõige vanema trüki. Miks? Sest uuemad tõlked on tihti täis painavaid udusulgi, mis murravad kõik kondid. Ühe kannatab välja. Talun hästi ka rohkem kui ühte. Aga… paratamatult paiskub vastu vahtimist rebenenud padi ja suled tungivad kõikjale. Mulle meeldib lugemisrõõm. Ei meeldi läkastamine ja lämbumissurm.
Tundun endale mõnikord tobe, kui virisen paari sõna pärast. Siis tirin end vaibale ja pomisen: „Vait, vanaeit!“ Ainult et… asi pole enam sugugi PAARIS sõnas. Neid sõnu, mis ei ole nii nagu vanasti, on ikka väga palju. Liiga palju. Häid ja kompaktseid näiteid ei ole alati kerge leida. Täiuslikku tõlget ei ole olemas. Loeb üldmulje, mis on uuematel tõlgetel halvem kui vanematel. Aga kuidas üldmuljet kirjeldada? Õnneks leidsin Dostojevski „Vendade Karamazovite“ tõlgetest sobivat materjali, mis pole pelgalt keeleline, vaid osutab ka üldhariduse krahhile. Seda mitte viisakalt terve käega, vaid ebaviisakalt näpuga. Olgu allpool antud kaks fragmenti: üks aastast 1939 ja teine anno 2015. Trükkisin sõnad, mida soovin lahata, suurte tähtedega.
Victor Hugo’l „Notre Dame de Paris’s“ antakse Pariisis Louis XI ajal, prantsuse DOFÄÄNI sündimise auks, rahvale raekoja saalis õpetlik ja tasuta etendus nimetuse all […]. Meil Moskvas vanal ajal, enne PEETRIT, leidsid aeg-ajalt aset peaaegu niisamasugused dramaatilised ettekanded, iseäranis Vanast Testamendist; aga peale dramaatiliste ettekannete käis tol ajal terves maailmas ringi palju jutte ja laule, milledes olid tegevuses, vajadust mööda, pühakud, inglid ja kõik taevaväed. Ka meie kloostrites tõlgiti, kirjutati ümber ja isegi luuletati niisuguseid poeeme, ja veel tol ajal – TATARITE AJAL. On, näiteks, üks väike kloostrist pärinev poeem (muidugi kreeka keelest): „JUMALASÜNNITAJA käik kannatustel“, mis oma piltide ja julguse poolest Dante omast maha ei jää. (1939)
Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ kirjeldab, kuidas Pariisi raekoja saalis oli Louis XI ajal antud TROONIPÄRIJA sündimise auks rahvale õpetlik ja tasuta etendus nimetusega […]. Ka meil,Moskvas, on vanasti, enne PEETER SUURE AEGA korraldatud mõnikord peaaegu samasuguseid etendusi, eriti Vana Testamendi ainetel; kuid peale draamaetenduste oli tollal kogu maailmas käibel palju jutustusi ja värsslugusid, milles tegutsesid tarvidust mööda pühakud, inglid ja kõik taevaväed. Meie kloostrites on tegeldud ka sääraste poeemide tõlkimise, ümberkirjutamise ja koguni loomisega, ja millal juba – TATARI IKKE AJAL! On teada näiteks üks selline väike kloostripoeem (muidugi tõlge kreeka keelest) „JUMALAEMA rändamine piinariigis“, mille pildid ja julgus ei jää alla ka Dantele. (2015)
1939. aastal ei olnud inimestel võimalik kasutada internetti, sest seda ei olnud olemas. Petrooleumilampi veel mäletate? Maakohtades seda ka kasutati ja loeti selle kumas raamatuid.
Lapsepõlvest meenub, et kui nägin raamatus mõnda võõrast sõna, siis tuli see teatmeteostest üles leida. See tähendas, et tuli tuvastada teatmeteose asukoht, liikuda teatmeteoseni, see lahti lüüa, teatmeteost lapata ning õiget kohta otsida. Helendavat ekraani nühkida võimalik ei olnud! Tänapäeva lugejal on sageli läheduses nutitelefon ja/või mõni muu ekraan. Ometi ei saa ta enam sugugi hakkama ajaloolistest romaanidest tuntud sõnaga DOFÄÄN (https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=dof%C3%A4%C3%A4n&F=M&C06=et vaadatud 12.08.2023). Ta vajab seletust ehk sõna TROONIPÄRIJA. Appi! Miks ei tohi enam DOFÄÄN kirjutada? Või nõuaksid kelmikates T-särkides „meie inimesed“ nüüd sellisel juhul kirjapilti DAUPHIN? Kas tulevikus tuuseldab laste virtuaallugemikus sõbralik dauphin, kes kingib eestlastele kandle, pastlad ja liiliaõie?
Selline „loomulik muutus“ mind ausalt öeldes ei üllataks. Meeletult nimesid, mis olid varem eestipärastatud ehk tehtud ülla ja iseseisva keele sõnadeks, on need saadanad üle lasknud. Paljud „meie inimesed“, kelle jaoks on keel vaba, lausa raevuvad, kui kirjutan: GENUA, KOLUMBIA, MILAANO, ARGENTIINA jne. Need vihased inimesed on hullemad kui PILAATUS, kes olevat nüüd eesti keeles PILATUS (Ehtne Pilaatus lubaks mul raudselt ja ilma igasuguse kahtluseta oma nime eestikeelsetes tekstides kahe A-ga kirjutada. Aga surnute soovid enam Eestis pühad ei ole). Ootan kannatamatult uut ja „värsket“ piiblitõlget (tegelikult on mõnes tõlkes juba „värskendus“ toimunud). Eestipärasel PILAATUSEL (https://piibel.net/?q=pilaatus vaadatud 12.08.2023) olevat ülim aeg olla ladina keeles kõikjal, v.a. muidugi inglise keeles. Inglise keelt „meie inimesed“ torkida ei söanda (https://www.kingjamesbibleonline.org/search.php?hs=1&q=Pilate vaadatud 12.08.2023). Ei julge, ei tihka, ei täi. Argpüksid! Inglastel on õigus võtta roomlane nimega PILATUS ja teha temast PILATE ka väljaspool ütet. Eestlastel ei ole õigust võtta roomlast nimega PILATUS ja teha temast PILAATUS. Kunagi meil see õigus veel oli ning 1997. aasta piiblitõlkes on see siiani. Kahe A-ga AAMEN selle peale.
1939. aasta lugeja saab otsemaid ja ilma igasuguste raskusteta aru, et PEETER ei ole onu Peeter kõrvaltänavast. 2015. aasta lugeja vajab järjekordselt seletust. Tema jaoks kirjutatakse PEETER SUUR. Võib-olla saab siis aru, kellega on tegemist? Või mõtleb, et punnonust sirgus onu?
1939. aasta lugeja ei vaja seletust TATARLASTE IKKE kohta. Ta teab, et tatarlased ei saabunud Venemaale rahumeelselt. Mõttes mõlkus ikka rohkem meie, see tähendab nende inimesteks saamine ehk tühi süda, vägivald ja tõsised ühiskondlikud probleemid.
Eriti ilus on minu meelest see, et 1939. aasta lugejat peetakse nii targaks, et ta lastakse iseseisvalt õigeusu teoloogia manu. Ta saab termini JUMALASÜNNITAJA. 2015. aasta lugejale nii keerulist sõna enam ei anta. Leppigu JUMALAEMAGA. Hea, et Patšamaamat ei antud. Patšamaama tuleb – kirjapildis PACHAMAMA – järgmises tõlkes.
On olemas ka 2001. aasta tõlge, milles on selgelt kasutatud 1939. aasta tõlget. Tehtud on pisikesi mugandusi, nt TATARITE AJAL on asendatud sõnadega TATARLASTE AJAL ning lugejale ei usaldata analoogselt 2015. aasta tõlkega sõna JUMALASÜNNITAJA. Muuseas, nii 1939. aasta kui ka 2001. aasta tõlge kasutavad kohe teose alguses uljalt eesti kõige kuumemat sõna (LIIDERLIK). 2015. aasta tõlge eelistab LIIDERLIKU asemel sõna KÕLVATU. Olen nõus, 2015. aasta tõlge on kõlvatu ning selles ei pruugi isegi vaene tõlkija süüdi olla. Olemas on ju ka toimetajad, kirjastus ja mandunud ühiskond.
Nendest lühikestest fragmentidest leian veelgi enda jaoks vajalikke asju. Näiteks mõtlen sageli, et eesti keeles (erandina nt soome keelest) on meeletu kaasaütleva käände uputus. Meile ei tundugi enam imelik, et KARVASTE JALGADEGA neiu NIMEGA Mari sõidab BUSSIGA poodi, maksab seal KAARDIGA, joob kohvi PIIMAGA, abiellub KEISRIGA ning kõnnib OMA MEHEGA käsikäes samal PÄRNAPUUDEGA alleel, kus ta jalutab ka KOERAGA, ise SELJAGA lihtrahva suunas, ning kus keiser teeb sörkjooksu koos TURVAMEESTEGA, kes võiksid olla teistsuguses käändes (soomlased mõistavad mind), sest õukondlased ja teenrid pole keisriga võrdsed kurat ja põrgu. Sarnased mõtted painasid vist ka 1939. aasta tõlkijat. Kirjutas ta ju NIMETUSE ALL ning mitte NIMETUSEGA.
Samuti võiks mõtiskleda teemal MILLEDES vs MILLES, aga läheb tähenärimiseks kätte. Ometi on selge nagu vesi, et 1939. aasta tõlge on minu maailm ja 2015. aasta tõlge eriti ei ole. Ma pole kunagi 1939. aastat näinud. 2015. aastal olin aga täiesti olemas. Mida see minu kohta ütleb?
Võiksin hala lõpetatuks lugeda ning lugedagi lihtsalt ainult vanu kapsaid. Kuigi seda ma juba teengi. Võtsin raamatukogust uue tõlke, sest tahtsin näha suhtumist sõnasse LIIDERLIK. Kahetsen oma otsust, sest nägin ka muud suhtumist. „Puust ette ja punaseks“ on puuga pähe saanud lugejate ümmardamine. Jah, ka neil on õigus lugeda tõlkekirjandust, aga meile, kes me teame veel, kes on DOFÄÄN, JUMALASÜNNITAJA ja PEETER ajaloolises ehk keiserlikus kontekstis, on vaja 1939. aasta kraami. Aga ikkagi, miks ma siis virisen, kui 1939. aasta tõlge on olemas ning pole sugugi kohustuslik 2015. aasta tõlget lugeda? Sest see, et ma pidevalt kõige vanemaid trükke otsin, tähendab ka seda, et inimesed, kes on säilitanud eneses teatava keelelise väärikuse, ei pääse enam löögile.
Näiteks saatis mulle hiljuti üks tõlkija suurepärase ja sõnavaralt rikka ilukirjandustõlke soome keelest. Poleks ta seda teinud, ei oleks ma tõenäoliselt tema tööd kunagi lugenud, sest ma kardan uusi raamatuid. Seega oleks igati õige ja hüveline, kui lihtsustatud lähenemisega tõlgetel oleks tulevikus kaanel kärtspunane märk. Tähisel võiks olla poliitiliselt korrektne ja sõbralik nimi, näituseks tõlge meie inimestele, kes on hästi toredad. Mina kutsuksin seda märki muidugi vistrikuks, punniks, paiseks, tulipunaseks kirjatäheks või veriseks käpajäljeks.
Veel üks tähelepanek. Vean mustmiljon-triljon-undetsiljon sestertsi peale kihla, et 1939. aasta tõlget loeti pärast avaldamist märgatavalt (!) rohkem kui 2015. aasta tõlget. Ingel taevast teatas mulle, et võitsin juba kihlveo. „Elagu“ mandumine ja allakäik! Elagu dofään ja Jumalasünnitaja! Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Peeter mulle ei istu. Tatarlased jätavad täna loiuks.
Loo tuum. Vanasti pusisid inimesed rohkem ise ning see oli kihvt. Meile ei toodud teadmisi kohale hõbeliual. Ei nämmutatud kõike ette ega oksendatud noka vahele. Me lugesime raamatuid ja õppisime just nõnda uusi sõnu. Elementaarsed ajaloosündmused olid meile teada. Harjusin nooruses lugema ka gooti kirja, aga kuni 19. sajandini. Edasi arendasin ennast ise. Tänapäeval on võimalik väga vanu raamatuid, milledele vanasti ligigi ei lastud, vabalt netist lugeda. Kuigi ega neid väga just ei loeta. Allalaadimiste arv kipub olema napp. Liikusin siiski edasi 18. sajandisse. Ja nüüd olen 16. sajandis! Juhuu! Täpsemalt on mul käsil aasta 1548. Henry VIII (https://jupiter.err.ee/1608170881/kuue-naise-saladus vaadatud 13.08.2023) viskas aasta tagasi sussid püsti. Troonil on tema nooruke poeg Edward VI. Augsburgi usurahuni jääb seitse aastat.
Mul on ka kaasvõitleja, lugemisduelli sekundant – südamlikud tervitused talle! –, kellega koos loen kord nädalas kõva häälega (jälle see kuradi kaasaütlev) Mikael Agricola Uue Testamendi tõlget (https://www.doria.fi/handle/10024/43367 vaadatud 12.08.2023) ning see pole meie jaoks enam üldse raske! Tegelikult on see isegi sageli kergem kui tänapäeva soome keel, sest soomlased ei käskinud Ida-Soome aborigeenidel tagasi koobastesse kobida, vaid võtsid nad mesti. 16. sajandil õnneks sallivusepisik inimesi ei purenud. 16. sajandi soome kirjakeel on eesti keelega sarnasem kui see va praegune! Päriselt kohe! Kirjapildiga tuleb lihtsalt ära harjuda. Loo moraal: raamatuid lugedes ei ole patt pisut pingutada, sest pingutus on väga lõbus. Mikael Agricola suutis küünla, tindipoti ja sulega palju rohkem kui 21. sajandi inimesed elektri, helendava ekraani ja internetiga. Mõelge, kuidas ta pidi Uut Testamenti tõlkima ning noogutage tunnustavalt.
Minu lapsepõlves mängis väga suurt rolli Soome telekas. See tähendab aga, et mul on lõhe lõunaeestlastega ning ka paljude noorte eestlastega, keda enam minu lapsepõlve multikad ja seriaalid ei kõneta. Kas te saate must aru, kui ma ütlen: „Miip! Miip!“? Koiott ajab taga lindu, kes olevat maakeeli nüüd jooksurkägu, ning lind lausub: „Miip! Miip!“ (https://www.youtube.com/watch?v=bhe7GJtwmQE vaadatud 12.08.2023). Sama lind on olemas ka eestikeelses Juan Rulfo „Pedro Páramo” tõlkes. Seal on ta mingil veidral põhjusel HULGUS. Jah, ka muistsel vene ajal oli eestlaskonna vahel väike lõhe. Olid need, keda kõnetasid koiott ja võluv linnuke, kelle liiginime me siis ei teadnud (millal mõeldi välja sõna JOOKSURKÄGU? Kuigi vähemalt ta JOOKSEB ning ei HULGU! https://www.youtube.com/watch?v=z7u53GSQEmY vaadatud 13.08.2023). Ja siis olid need, kes nägid sama lindu olulises kirjandusteoses ning tõlkisid ta silmagi pilgutamata hulguseks. Siiski olid tol ajal kultuurilised lõhed pinnapealsemad. Kuigi HULGUS oli loomulikult väga hull möödapanek. Miks ei vaadanud tõlkija vaba maailma multikaid? Miks? Miks? Miks? Miip! Miip!
Nii „miiksub“ luust ja lihast jooksurkägu: https://www.youtube.com/watch?v=Lr9rkwqBvz4 (vaadatud 13.08.2023). Nõnda aga vaba maailma fantaasia: https://www.youtube.com/watch?v=Hd2JgADY9d8 (vaadatud 13.08.2023). Vananemine tähendab aga ka seda, et tegelik jooksurkägu tundub millegipärast palju kaunim kui multika oma: https://www.youtube.com/shorts/F3bFCm6gJ98 (vaadatud 13.08.2023). Tänan neetud tänapäeva võimaluse eest leida loetud sekunditega ehtne jooksurkägu ning kuulata tema häält. Elu pole pelgalt ainult see või too.
Elagu Mikael Agricola ja tema eestilikum soome keel!
Miip! Miip!
Ite missa est! (Lugege Švejki, sest vastasel juhul tekib eestlaskonda veel üks põhjatu forell ning me ei saa enam üksteisest üldse aru)
Piret Kivi
13.08.2023 Anno Domini