Vasakliberaalide valitsetav Eesti elab ajastus, mis meenutab stalinismi aegu – inimesi “tühistatakse” üha enam ja kes on korra jalgu jäänud, see ka lömastatakse.
Analüüsimata Tartu Ülikooli, sihtasutuse Pere Sihtkapital ja professor Raul Eametsa konflikti – kes on seal eksinud ja kes õige – on kogu juhtum õõvastav selle poolest, et kui keegi kukub, on kohe verejanuline kaarnakari tema kallal.
“Mõistan dekaani tegevuse ilma ühegi õigustuseta hukka, /…/ …on mõeldamatu ülikoolis tööd jätkata (Eametsal – toim.),” teatab Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asser (BNS).
Kas ülikooli rektori positsioon ikka on nii kindel, et temal ei tule kord seista kohtumõistjate ees? Kas Asser ise kujutab ette, et kui temal tuleks mingi jama pärast vastutada, siis mis tundega kuulaks ta ise hõikeid: “Verd, verd, nõuame kellegi verd!”?
Õõvastav on lugeda ka selliste inimeste verejanulisi kommentaare, nagu on seda Maris Lauri ja Karmen Joller – need on “tühistajad”, naistšekistid, kes tahaks alati kedagi verbaalselt hukata. Kuidas saavad naised olla nii vihkamist täis? Maris Lauri on ju inimene, kes kinnitas: “Jah, vanglakaristus “vihaõhutamise” pärast tuleb!”
Eestis korraldatakse praegu vasakäärmuslikku revolutsiooni ja revolutsioonid söövad teadupärast oma lapsi. Kord võivad samasuguste “tühistamiste” ohvrid olla tänased “tühistajad”. Kaja Kallaselgi maksaks mõelda kasvõi Edgar Savisaare saatuse peale – kunagi kõrgel olnud mees kukkus kord, ja siis tambiti ta põhjalikult mutta, sageli omade poolt.
Mitte keegi pole Eesti ajaloos olnud nii vihkav kui see leer, kes alustas 2015. aasta rändekriisi puhkedes nime all “Salliv/Tolerantne/Sõbralik Eesti”. Tänaseks on neist saanud inkvisiitorid, tšekistid, hungveipingid, ss-lased, polpotlased – need, kes tahaksid oponentidega arved õiendada. Ja vaenukõneseaduski on neil valmimas…
Oma tegude eest need samad inimesed kunagi ei vastuta, ei testihanke, külmlaoskandaali ega ühegi muu sigaduse pärast, siis on neil alati õigust ülegi.
Uued Uudised