Tarmo Hints: “Arvamusfestivali korraldajad vist ise ei näe, kui marginaalseks on muutunud kogu üritus”

Aastaid tagasi pidin arvamusfestivalil üles astuma ühes debatis, kus teemaks oli abort ja vanemlus. Ei saanud paraku, sest töö nõudis oma. Helle-Moonika Helme, kes kutsus, sai 25. tunnil jutuotsale peapiiskopi Urmas Viilmaga ning midagi selles osas ära ei jäänud.

Sellel aastal sai arutletud. Või noh, ütleme, et ametlikult ei saanud. Sest korraldajatele polnud EKRE ala ette nähtud. Normid olid tulnud, et neid täita ning EKRE ei mahtunud plaanidesse.

Olen selles osas neid arvamusfestivali “evolutsioone” näinud aastaid. Ütlesin kunagi korraldajatele, et arvamuse esiletoomiseks on vaja seda, et igas kohas oleks vähemalt kaks eri arvamuse esindajat. See oleks demokraatlik ning laseks kohalolnutel vabalt mõelda, kelle mõttekäik on neile sobilik. Kuid see arutlus ei sobinud. Vähemalt ei ole seda soovitust järgitud ja nüüd olemegi saanud tegelikult taolise marginaali, mida me siis hellitlevalt nimetame veel “arvamusfestivaliks”, kuid tegelikult on selle sisu ja mõte sama kaugel, kui ida on läänest.

Olin minagi ju see, kes tuli kohale EKRE telki, et oma arvamust avaldada koos sedapuhku Helle-Moonika Helmega, et rääkida abieluvõrdsusest ja vihakõnest. Huvitav on see, kuidas defineerib meie kohalolu näiteks arvamusfestivali korraldustiim. Üldiselt ei defineerigi, sest olen näinud kirja, mille saatis Arvamusfestivali eestvedaja Kaspar Tammist Paide linnavalitsusele. Olen saanud aru, et eelmisel aastal pandi EKRE osalemisele puhtal kujul keeld peale (olgugi, et üles ikka astuti), kuna tsiteerides nüüd Kaspar Tammisti poolt saadetud kirja tänavu, ei ühtivat EKRE poolt pakutu festivali väärtustega. Ei ole pakutud võimalusi isegi festivalil üles astuda. Millest siis sellisel juhul saab rääkida? Kas me räägime arvamusest ja selle avaldamisest, mille üle puudub tegelikult arvamusfestivalil monopol või millestki muust? Niikaua, kui Eesti on arvamusvabadus ei ole see ka arvamusfestivali otsustada, milline arvamus on õige ja milline ei ole. Ei ole mõtet rääkida avalikus pildis koostööst ja selle pakkumisest, kui seda tegelikult ei taheta. Kui probleemiks nimetatakse heli tugevust, siis see on selline pisut hammastega probleem, sest kogu festivali ala on ju tegelikult täis telke, kus heli on täpselt nii kõva, kui vaja.

Konservatiivid ja rahvuslikud jõud on olnud Arvamusfestivali osas kriitilised algusest peale. Varro Vooglaid ütles aastaid tagasi konkreetselt, et ta ei näe põhjust sinna tulla, kuna see on vaid ühe seltskonna jaoks mõeldud üritus, kus esitletakse ainult ühte arvamust ning selle ümber on lihtsalt klaköörid, kes arvamusavaldajate sõnumitele usinalt kaasa plaksutavad. Martin Helme keeldumine arvamusfestivalist osa võtta on seotud just sama teemaga, sest ka tema ei soovi selles osas enam olla ahv kuldses puuris, kus kohalolnute suuremaks huviks ei ole mitte arvamus, vaid isik, kes seda esitab. Viimane arvamusfestival ei olnud selles osas ka erand. Need vähesed konservatiivide ja rahvuslaste esindajad, kes oma sõnumit edastasid, nägid kogu selle asja peeglikõverust, kuhu festival, mis lubas algusaastatel arvamuse paljusust, on jõudnud. Nii ähvardas SALKA kuuluv ning endine arvamusfestivali tiimi liige Alari Rammo Peeter Espakil labidaga pea lõhki lüüa, kuna mõlema mehe vaated ei kattunud ning ilmselt tundis Alari Rammo, et sõnadest jääb väheseks. Samuti võttis muigama Postimehest läbi vupsav uudis, kus Europarlamendi liiget Jaak Madisoni tõsteti esile, kuna Martin Helme kohale ei tulnud. Artikli autor, vist ei saanud aru, et Europarlamendi liikmed tulid kohale, sest neid kutsuti sinna kohale spetsiaalselt. Muuseas kirsiks tordil oli erakondade esimeeste debatt, kus Kaja Kallas rääkis eestimaalaseks olemisest. Ja sellest, et see pidavat olema olulisem, kui eestlaseks olemine. Millele oli järgnenud siis aplaus. See näitab, kuhu me oleme jõudnud tegelikult arvamusfestivaliga. Seltskond, kes kohale tuleb, aplodeerib sellele, kui peaminister ütleb välja, et tegelikult ei ole talle Eesti väga südamelähedane ning eestimaalaseks olemise saab osta aastal 2100 koos elamisloaga. Ehk, kui need on arvamusfestivali väärtused, siis tegelikult mida sellega nagu peale hakata. Mida me sellisel juhul saame nimetada sõnaga “väärtus”, kui need tegelikult puuduvad.

Lõpetuseks: Arvamusfestivali korraldajad vist ise ei näe, kui marginaalseks on muutunud üleüldse kogu üritus. Ta on Das Ding An Sich selle kõige ehedamas nähtuses. Heaks näiteks on ajakirjanduse kajastamine kogu üritusest. Erakondade esimeeste debatt teisel päeval sai mõningast kajastamist, loomulikult oli olemas ka blogi, kuid muus osas valitses vaikus ning väga paljud teemad olid ehk ääremärkusena välja toodud alles ruumitäitena. Samamoodi ka kriitika EKRE aadressil, et EKRE astus üles ja ei keeranud oma heli maha. Vaadakem siiski tõsiasjadele näkku: kogu üritus on ühe seltskonna “Jääkelder”, kus “vale arvamus” on siiski kuritegu ning “õige arvamus” on see, mis lihtsalt peab olema ja kõik. Lükates välja kõik need, kes korraldajate meelest “ei ühti nende väärtuste või arvamusfestivali väärtustega”, määratakse kogu üritus varem või hiljem tegelikult hukule. Ja sellest on kahju.

Tarmo Hints, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond