18.08.2023
Täna hommikul saabus Esna külla esimene süürlane. Kanal 2 kuvatõmmis
Tänahommikuses „Naabriplikas“ Kanal 2s oli ohtralt lahedat põgenikenalja. Külajoodikud arutlesid, kust raha saaks, ja üks ütles, et kus põgenikud, seal raha, ja et ühe põgeniku pealt saaks kohe 6000 eurot. Kohalik ärimees hakkas vallajuhiga võidu tühje kuure kokku ostma.
Aga kohalikud rollotajad kurtsid, et oh häda – Esna külas merd ei ole, muidu läheks kaldale ja mõni põgenik seal ikka hulbiks.
Vallavanem Paavel aga saab Tallinnast range pärimise – et mitu põgenikku Süüriast vald saaks vastu võtta? Vallavanem vaatab hullu pilguga sõnumitoojat ja küsib, et miks ta peaks neid vastu võtma? Sekretäritibi vastab, et põgenikel on ju häda. Vallajuht vastab, et tal on ka häda, et kas ta peaks siis nüüd Süüriasse minema? Tibi vastab, et nendel on ikka tõsine häda. No kui tõsine häda, siis mingu peldikusse, pareerib Paavel.
Kui Paaveli naine räägib oma hirmudest seoses kultuurierinevustega võrreldes „pagulastega“ ja nendepoolsest naiste ründamisest, lohutab „terve koormatäie pagulasi“ tellinud vallavanem, et kultuurierinevus on väga hea – meil endal kultuuri ju ei ole, nemad siis toovadki seda meile.
No täpselt nagu 1940ndail, kui „vabastajate“ armee tõi Eestisse kultuuri ja „asus kohaliku elanikkonna kirjaoskamatust likvideerima“. Koos elanikega.
Selles seriaalis on väga palju tänapäeva Eesti teemalist pila – loll regionaalpoliitika, debiilne põgenikepoliitika, mahakäinud läppunud šoubisnis, markostripparid ja pornomaod, rohepööritus, pedepuhitus, ingli palega elektriautod kesapõllul, röövpangandus, politsei seisukord, kiriku multikultistamine jne.
Pole ka ime, et vaimukat „Naabriplikat“, kus iga teine fraas on otse meie kaasaegsete kolkalike globaalidiootide silmaauku, eriti ei eksponeerita. Neid vapustavaid näitlejaid mujal ka suurt ei näe, kuigi näiteks see Harri Kõrvitsa eluroll on geniaalne. Ja seal kasutatav eesti muusika on ikka väga tabavalt valitud ja maitsekalt (napilt ning kohaselt) kasutatud. Mitte nii, nagu Reporteris, kus kui näidatakse auto alla jäänud kassi, siis kõlab laul kassist, ja kui pajatatakse Katrin Lustist, siis kõlab kindlasti „Lusti-Kusti“. Igasugust maitsetut sülti kõlab seal Kuldsest Triost alates. Enamasti ühed ja samad lood, väljakannatamatult pikalt. Ja iga elujuhtumi peale veel viisikesed nõukaaegsetest komöödiatest, põhiliselt „Kaukaasia vangist“ ja „Õnneküttidest“.
Aga too vallavanema episood, kus ta ütleb, et kui tal häda on – aga vald on ju kogu aeg hädas – kas ta peaks siis Süüriasse minema – on tõesti hea. Sest kui hädas süürlased pageksid Eestisse ja hädas eestlased Süüriasse, siis mõne aja pärast hakkaksid pagulashinged Eestist tagasi Süüriasse kroolima. Sest kui tööd teha ei viitsi ja mõtled muudkui võõraste naiste käperdamisele ja kõrilõikamisele, muutub Eesti Süüriaks isegi rutem, kui Kaja Kallase vaenuliku tegevuse tagajärjel.
Lõppes asi (seeria) sellega, et külajoodikud tegid ühele omadest vapustava bläkkfeisi ja tulid teda vallavanemale 6000 euro eest maha parseldama. Mingi Kristel Aaslaid oli meil siin BLMi kerkimise aastal halanud ja oma pähe tuhka raputanud, et vabandab kogu maailma neegrite ees, kel pole tõsi küll aimu, kes see Aaslaid on, – vabandab ja kahetseb ja on häbist kaame, et oma näo kord esinemise jaoks viksiga kokku määris.
Aga siis oli ta isegi peaaegu nägus.
+ + + + + + +
Täna ilmus Postimehes lugu „Kui dirigent oli dissident: Andres Mustonen meenutab Nõukogude-vastast tegevust“. Pildil näitab hiljuti Venemaal esinenud Mustonen eesti lugejatele trääsa. Väga intellektuaalne pilt.
Postimees vahendab: „30. augustil Saaremaal ja 1. septembril Tallinnas toimuvatel Andres Mustoneni juubelikontsertidel esitletakse uut raamatut „Andres Mustonen: Fuuga mitme teemaga“. Raamat kirjeldab süviti, tuntud muusikategelase eluteerännakut sünnist tänapäevani, hõlmates muuhulgas esmakordselt ka omaaegset Nõukogude-vastast tegevust. Raamat kirjeldab süvitsi, tuntud muusikategelase eluteerännakut sünnist tänapäevani, hõlmates muuhulgas esmakordselt ka omaaegset Nõukogude-vastast tegevust… „Raamatus on juttu ka omaaegsest dissidentlusest – nõukogude režiimi ajal toimunud vastalisest tegevusest, läbikäimisest väliseestlastega ja muust säärasest. Kui soovisid olla edukas tegelane Eestis ja esineda ka välismaal, tuli olla peenelt kaval ja valmis ka ohtudeks,“ kommenteeris Andres Mustonen. Selle aasta kevadel sattus Mustonen aga skandaali, kui esines Venemaal, jäi seetõttu ilma koostööleppest Eesti Kontserdiga ning pidi oma käitumise pärast vabandama.“
Näe imet, Andres Mustonen oli siis ka „dissidentlane“! Dissidendiks teda nimetada ma siiski ei söandaks, sest N. Liidu kuulsaimad dissidendid olid ikkagi Solženitsõn ja Sahharov. Mustonen ei anna siiski sellist mõõtu välja. Nagu ta ise ütleb, oli ta lihtsalt „peenelt kaval“.
Vikipeedia defineerib dissidendi mõistet nii: „Dissident ehk teisitimõtleja on laiemas tähenduses keegi, kes aktiivselt vastandab ennast valitsevale poliitikale, ideoloogiale või institutsioonile… 1969. aastate teisel poolel tulid mõisted „dissident“, „dissidentlus“ jmt kasutusele Nõukogude Liidus nende kohta, kes olid hakanud avalikult kritiseerima valitsevat režiimi“.
No ei tea, sügaval okupatsiooniajal Estonias „Hortus Musikust“ koos emaga kuulamas käinuna ei mäleta ma mitte midagi seesugust, mitte mingit avalikku kritiseerimist, ega mujal ka ei täheldanud. Härra Mustonen pole muidugi originaalne, avastades endas „dissidentikukese“: Lihtsalt veel ühele tuli äkki meelde, kuidas ta õlg õla kõrval EKP KK vabadusvõitlejatest pea- ja ideoloogiasekretäride ja unustamatu kultuuriministri Johannes Lotiga võitles väsimatult ja salakavalalt nõukogude režiimi vastu, ja veel nii salakavalalt et keegi arugi ei saanud! Käis välismaal ja Moskvas ajal, kui Eesti vabakssaamist tõkestanud Ruja natsionalistid said üle nädala esinemiskeelu isegi külaklubides.
Ka Novosibirskis esinedes väljendas „peenelt kaval“ Mustonen ägedat protesti ukrainlaste vastu suunatud terrori ja genotsiidi vastu.
Tuli lihtsalt lugeda tema huultelt.
+ + + + + + +
Ja midagi peaaegu sama halenaljakat: eile juhtusid paljud Riia kesklinnas viibinud autojuhid ja jalakäijad nägema, kuidas autokatafalkist kukkus välja kirst kadunukesega. Kirstukaan lendas mitme meetri kaugusele, lahkunu aga hoidis ilmselt sisevoodrist kõvasti kinni, nii et lamas seal rahulikult, nagu ta sinna pandi.
Kusjuures uudis lendavast kirstust osutus populaarsemaks, kui Riia uue linnapea valimisest pajatanud hitt.
Sama Tallinnas: uudis sellest, et Jevgeni Ossinovski lahkub Tallinna linnavolikogu esimehe kohalt Riigikokku, ei liigutanud suurt kedagi. Ossinovskilised pagevadki uppuvalt linnaomavolitsuse vene laevalt, mida ükskord saadetakse sinnasamusesse niikuinii, kui eestlased ei taha just oma pealinnast ilma jääda.
Ivan Makarov