21.08.2023
Jaak Valge
Presidendi aastapäevakõne oli tavaline, riigipea teatas, et kõige suurem väärtus on vabadus, andis mõista, et selle üle, kas eesti rahvas kestma jääb, ei tule üleliia palju muretseda, sest “meie rahvas ei ole kadunud kõigi rõhumiste ja okupatsioonide kiuste”, toonitas rahvusvahelise koostöö vajadust, kutsus tarku ja ärksaid inimesi rohkem avalikult sõna võtma ning manitses mitte pidama jahti teadmiste ja teada saamise vastu Tegi seda kenas rahulikus toonis, nagu tavalisele pidupäevale kohane.
Aga seekord on palju olulisem see, millest president rääkimata jättis. Sest meie riigis on esile kerkinud kaks presidendi institutsiooni otseselt puutuvat väga teravat küsimust.
Esiteks on Eesti parlamentarism, demokraatia ja põhiseaduslik kord suurima löögi all alates 1934. aastast. Täidesaatev võim on haaranud erakordselt suure mõju. Käesoleval kevadel surus valitsus parlamentarismi põhiprintsiipi eirates läbi kaheksa olulist seadust, millest kaks muudavad oluliselt Eesti väärtusruumi. Niisugust usaldushääletust kasutati Eestis esimest korda 2009. aastal, ning enne 2023. aasta kevadet tehti seda kokku vaid 11 korral, neist viiel korral Kaja Kallase valitsuse ajal. Kui see usaldushääletusega seaduste vastuvõtmise nüüdne reegliks muutumine ei ole poliitiline kriis, mida president peaks püüdma kõigi võimalike vahenditega lahendada, siis pole poliitilise kriisi mõistet olemaski.
Varem on president nurisenud parlamentaarse protsessi ebapiisava järgmise, õigusselguse puudumise ja koalitsioonilepingu kasutamise üle seaduse põhjendamisel ning real juhtudel jätnud seadused välja kuulutamata. Kuid need nüüdsed usaldushääletustega võetud rabedad seadused, mille pealiskaudsetes seletuskirjades viidati just koalitsioonilepingule ning kus reeglipärane parlamentaarne protsess puudus üldse, kuulutas president välja.
Kõnes puudutas president poliitilist kriisi enam kui pealiskaudselt, vaid väärikusele ja viisakusele üles kutsudes, mis on iseenesest õige, aga sisult probleemist möödahiilimine. Ning isegi viisakusele üleskutsumine ei ole veenev, kui sellega käib kaasas presidendi diskotamine koos ühe kõige ebaviisakama parlamendipoliitikuga.
Teine oluline küsimus, mida president vaid kolme pealiskaudse lausega puudutas, on võimalik kauplemine seaduste väljakuulutamisega. Martin Ehala on asjakohaselt märkinud, et nii kõrgel tasemel kahtlustusel on ränk mõju, kui see jääb lihtsalt õhku rippuma või pooliku lahendusega, ning leidnud, et juhtumi pehmendamine ei aita. “President peaks laiali saatma oma kantselei ja selle uuesti komplekteerima uute inimestega, et alustada puhtalt lehelt. Ja valitsus peaks tagasi astuma ja uus valitsus moodustatama, et rahval saaks tekkida mingigi kindlus, et nii tõsised kahtlustused toovad kaasa sama tõsise vastutuse.”
Nõus. Lisan, et olen ise alati arvanud, et presidendi ametikohta polegi Eestil vaja. Või kui ta on, siis peaks president olema otsevalitud president. Nagu arvab ühiskonna enamus.
Jaak Valge, Riigikogu liige (EKRE)