21.08.2023
President Alar Karis.
Presidendi kõne Roosiaias on alati tähelepanu osaliseks saanud, iseasi on see, kas riigipeal on igal korral midagi öelda. Allpool on mõned presidendi ütlused ja toimetuse-poolsed kommentaarid.
President Karis kiidab heaks ühe ütluse: “Sirje Endrelt küsiti kord: kus olid siis kõige õigemad eestlased – kas Eesti Komitees, Rahvarindes, muinsuskaitses, ülemnõukogus või veel kusagil? Sirje Endre vastus oli täpne: “Kõik eestlased on alati kõige paremad eestlased.””
Kas ikka on? Kas need eestlased, kes hääletavad võõrtööjõu massilise sisseveo poolt, ikka on samal pulgal eestlastega, kes hoiatavad, et venekeelse rahva massiline sissevool endise Nõukogude Liidu aladelt muudab demograafilise olukorra eestlaste kahjuks? Kas need, kes võtavad raha suurperedelt, ikka on sama murelikud, kui need, kes löövad häirekella äsjase sündivuse rekordilise kukkumise üle?
AK: “Näeme, kui ohtlikud on katsed vabadust ohtude vältimiseks piirata. Ma tunnen nõutust, kui loen, kas ja kuidas tuleks kontrollida ajakirjandust ja väljendusvabadust. Riiklik järelevalve ajakirjanduse sisu üle on halb mõte.”
Riigipea küll tunneb “nõutust”, kuid ei kasuta oma autoriteeti, et mõista hukka kõik sellised katsed demokraatiat piirata, sealhulgas ka vaenukõneseadust.
AK: “Ma kutsun üles arutama ja küsima ausalt maksude, rohepöörde, demograafia ja veel paljude teemade üle, välis- ja julgeolekupoliitikast väikeste maakoolide saatuseni. Ka turvatundest, mida inimesed vajavad, sest kui see on olemas, siis on julgust ka lasta lastel sündida.”
Seesama president kuulutas alles hiljuti välja perehüvitiste seaduse, millega võeti suurperedelt raha vähemaks ja vaatab tuima näoga pealt, kuidas Metsküla kooli suletakse.
AK: “Meil on rohkem tarku ja ärksaid inimesi, kui meediaruumis kolumniste. Aga avalikku dialoogi nad ei sekku. Mis pärsib avalikku debatti? Mis on sellise enesetsensuuri põhjus?”
President ei näe, kuidas Eesti ühiskonda on tabanud “tühistamine”, inimesed ei julge enam seisukohti avaldada, sest nad võidakse meedia abiga hävitada. Eesti ühiskonnas on juba “üks ja ainus tõde”, see “liberaalne”, ja kõik, kes sellega ei nõustu, riskivad paariastaatusega.
AK: “Ka mina teen seda tööd ja mul on kahju, et selle töö rahastamine on tekitanud Eestis vaidlusi. Eriti kahju on mul selle pärast, et nende vaidluste käigus on heidetud varju presidendiameti sõltumatusele.”
Varju heitis endale presidendi kantselei ise, sealhulgas kahtlase minevikuga Toomas Sildam.
AK: “Esimene vabaduse põlvkond on suureks kasvanud ja tajub vabadust omamoodi. Võib-olla arvab mõni, et valesti, et kui kolm kümnendit tagasi saadi vabadusest õigesti aru, siis nüüd on saabunud liialdused ja moonutused. Just niimoodi arvas osa inimesi ka 1980. aastate teisel poolel, kui toonased noored tulid välja mõtetega, mis tembeldati äärmuslikuks.”
Kaks perioodi pole võrreldavad. Tollal tähendas vabaduse mõiste pääsu Nõukogude totalitarismist ja äärmuslasteks tembeldati dissidente. Tänasel vabadusel on liialdused ja moonutused, kui ühel doktoril on järjekord noortest naistest, kes tahavad ära lõigata oma rindu või kui kangelasteks peetakse kahte meest, kes ostsid lapsed ja jätsid nad ilma emaarmastusest. “Äärmuslasteks” aga tembeldatakse tänagi neid, kes tahavad säilitada eesti rahvuskeskset ühiskonda – nagu see oli ka 1980. aastate teisel poolel.
AK: “Pöördun kõigi poliitikute poole, nii nende poole, kes töötavad parlamendis, kui ka nende poole, kes on parlamendist väljaspool: oma sõnakasutuses ja väljaütlemistes mõelge sellele, et teie vastutusel on Eesti riigi väärikus. Eesti riigi väärikus nõuab ka teilt väärikust.”
Nii rääkis riigipea, kes läks pärast Roosiaeda tuntud anarhistiga diskorit mängima.
Uued Uudised