Nooremad põlvkonnad ei mäleta perioodi, mida kutsuti kord “stagnaajaks”, kuid vanematel peaks 1980. aastad veel meeles olema ja nüüd siimkallasliku deja vu silme ette tooma.
Ennetavalt olgu öeldud, et päris Brežnevi-Andropovi-Tšernenko aegadega Reformierakonna valitsemisaega siiski võrrelda ei saa, sest meil ei ole “raudset eesriiet”, demokraatiat on veel natuke järel ja mitmeparteisüsteem on ka olemas. Kuigi jah, kodaniku- ja poliitilisi vabadusi kitsendatakse pidevalt (vaenukõneseadus) ning üht sõnakuulmatut parteid tahetakse vägisi olematuks muuta.
Erinevus on veel selleski, et kui 1980. aastate keskpaiku hakkasid uuendusmeelsed kommunistid vaikselt kruvisid lahti keerama, lubades üha rohkem sõnavabadust ja avalikustamist ning muutes ühiskonda demokraatlikumaks, siis nüüd on küll demokraatia, aga kruvisid keeratakse totalitarismivinti pidi koomale.
1980. aastatel oli Nõukogude Liit stabiliseerunud ja samas seisakusse langenud. Stalini-aegset massilist koonduslaagrite võrku enam polnud, sest riik oli juba kindlalt totalitarismi kontrolli all, vaja oli ainult hirmutamist. Kommunistlik nomenklatuur oli impeeriumi oma pärusmõisaks kujundanud. Ja mingil moel oli rahvas pisut jõukamaks saanud, ennekõike oma laudast tulevat liha ja aiamaalt saadavaid kurke Leningradi turul müües. Ainult propaganda oli endine: ehitame kommunismi, purustame imperialismi, mitte kusagil pole nii hea, kui Nõukogude Liidus.
Ja see oligi stagnatsioon: impeerium ei saanud edasi areneda, sest mingisugune sotsialism juba oli, aga lubatud kommunism oli utoopia. Majandus ei saanud edasi arenenda, olles plaanimajanduslikult kinni jooksnud, turumajandusse naasta aga ei lubanud ideoloogia. Riigil olid tohutud kulutused Afganistani sõjale ja hiljem Tšernobõli katastroofi likvideerimisele, ebaõnnestunud alkoholipoliitika oli riigikassa sellest tulust puhtaks teinud… ega ilmaasjata hakanud teatud kommunistlik ladvik muutustele mõtlema.
Ja rahvas… tema nägi väga hästi, kuidas kõlavad sõnad ja teod kokku ei läinud; kuidas majandus pidi õitsema, aga poed olid tühjad; kuidas kommunism pidi tulema, aga tuli ainult absurd. KGB aga töötas ja inimesed irvitasid vaid omaette või väikestes seltskondades. Ja kui Gorbatšov lubas killukesegi demokraatiat, jooksis pool sajandit ehitatud riik üsna ruttu rööbastelt maha.
Ligikaudu sama stagnatsioon on tabanud ka Eestit. Meil on tekkinud uusnomenklatuur, mis põlvneb suuresti NLKPst (Kaja Kallas – Siim Kallas), osaliselt on tekkinud peavooluerakondade toiduahelatest. Kuigi uuseliit on valdavalt poliioravate-keskne, on nomenklatuuris ka teiste erakondade rahvast, eriti pidevalt võimu juurde kutsutud sotse, samuti keskerakondlasi (Tallinna uusnomenklatuur), samuti isamaalasi ning nüüd ka kahesajatajaid. Ainult EKRE seisab uuest suurest ühendparteist, uus-NLKP-st eemal.
Võimulolev Reformierakonna uusnomenklatuur on Eestist samuti oma pärusmõisa teinud – ükspuha mida nad ka ei teeks, ei puutu neid ei kapo, prokuratuur, politsei ega kohtud (värske näide kapost, kes ei leia midagi Kallase-Halliku afäärist). Eestis on asi nii hulluks läinud, et uusnomenklatuur ei pea ennast enam isegi õigustama, vaid võib tuima näoga valetada või sootuks näkku naerda – täitsa NLKP tase. Meedia üritab aegajalt midagi sõltumatut ette võtta, aga ta on ise juba endale päitsed pähe lasknud panna. Ja kui keegi skandaali satub, siis on see ilmselt peavoolupoliitika enda sisemine heitlus, kus keegi tõrjutakse piruka juurest kaugemale.
Kuigi meedia väidab, et Eesti majandusraskustes on süüdi mingid kriisid, on põhjus siiski sama, mis oli Nõukogude Liidus – vale majandusmudel. “Digi- ja IT-hiiglase” Eesti majandus hingitseb juba 5-7 aastat odavtööjõul – sel nädalalgi nõudis Tööandjate Keskliit töösisserände reeglite leevendamist või lausa kaotamist. Võõrpangad kraabivad küll eestimaalaste raha kokku, aga samas edendavad homoseksualismi, nagu Swedbank ja Telia – see on ideoloogiline majandusmudel, mis kukub kokku nagu Silicon Valley Bank. Ja mitmemiljardilise käibega Bolt on endiselt startup, mis peaks tähendama patsiga poisse garaažis, mitte valmis majandusimpeeriumi. Selline “majandus” komberdabki ainult kriisist kriisi.
Nii nagu Nõukogude Liidu kommunismiehitus ajas naerma, nii ajab kibedalt muigama Reformierakonna, sotside ja Gruz 200 jutt eesti keele kaitsest ja arendamisest – Eesti täitub vene- ja inglisekeelsetega, eesti keelt pole kellelegi enam suhtlemiseks vaja, majandus on täis venekeelseid, aina uusi migrante voolab sisse, aga valitsus teeb endiselt näidisprojekte eesti keele õpetamiseks. See on Potjomkini küla, asendustegevus, tühikargamine, eriti veel kui haridusministriks on ENSV haridusministri Elsa Gretškina reinkarnatsioon, seekordse nimega Kristina Kallas. Iga inimene näeb oma silmaga, kuidas Reformierakond viib täpselt ellu NKLP venestamispoliitikat, mille vastu tõusti Laulva revolutsiooni ajal, minister Andres Suti ajal aga lahjendati välismaalaste seadust ja taasalustati kolmkümmend aastat tagasi katkenud odavtööjõu sissevedu endisest Nõukogude Liidust.
Nõukogude Liit üritas okupeeritud maades hävitada kõik, mis tuletaks meelde vabadust, ühtlasi loodi identiteedita “nõukogude rahvast” – sama toimub nüüdki, kui Kaja Kallas teatab arvamusfestivalil, et eestlasi polevat olemaski, abielu pilastamise seadus hävitab mehe ja naise eluandva abielu kindlustunde, esile tõstetakse viljatud seksuaalsed kõrvalekalded, ähmastatakse või lastakse muuta sugu – kõik see vastab sovjetlikule identiteetide hävitamisele.
Ja kogu see jokkitamine, skeemitamine, vassimine ja valetamine, mis saadab Reformierakonna valitsemist – see näitab, et päris põhi pole veel käes, riik pole veel päris poliitoravate “kindlates kätes”, natuke peab halva mängu juures ka veel head nägu tegema. Kahjuks ei lähe stagneerunud Eesti seda teed, mis läks NSV Liit 1980. aastatel ehk demokraatia poole – ta liigub just 1970. aastatesse ja veel varasematesse, kus valitsesid NLK(b)P ja NKVD.
Uued Uudised