Keskkonnaagentuuri klimatoloog Ain Kallis kirjutab Maalehes, et pole meie kliimal häda midagi, ainult ilmad võiksid paremad olla ja hädad pole uued.
Artiklist: „Juba pea 200 aastat tagasi õpetas papa Jannsen meie põllumehi, et pärast pikka külma talve tuleb enamasti järgmisel suvel ka kõva põud.
100 aastat tagasi pööras A. H. Tammsaare tähelepanu seosele meie ilmastiku ja rahva tuju vahel. „Sajab! Lõpmata sajab!“ Nii alustas ta 1915. aastal artiklit „Sõjamõtted“. „Imelik! Mineval aastal võttis põud, tänavu tüütab sadu. Ilm on arust ära. /…/ Ilmastik satub tujudesse, nagu oleksid alatasa aprillipäevad. Ja looduse tujud hakkavad inimestesse. Nad saavad närvlikuks, näevad igal pool ainult vaenlasi, hävitajaid“.
Asjakohane teave: põuase 1914. aasta suvel sadas Tartus 103 mm vihma – vaatlusreas kuivuselt 5. koht, 1915. aasta suvel aga 220 mm. Pea sajand hiljem juhtus ilmastikuline järjestus siinkandis olema vastupidine: väga märjale 2001. aasta suvele (Tartus 349 mm vihma) järgnes sajandi põuaseimaks kutsutud 2002. aasta suvi (138 mm). Küll alles noore XXI sajandi, sest Tartu vaatlusrea kuivemad on ju 1955 ja 1992 (74 mm)!
Samasuguseks on jäänud aga inimeste närvlikkus – ilmselt nii suveilmade muutlikkuse kui ka Eesti (ja maailma) poliitilise kliima tõttu.“