Vabamüürlus on juba pikka aega mänginud rolli Itaalia poliitikas. 19. sajandil tegi salajane võrgustik ning kiriku ja vaimulike eesõiguste eitamine sellest täiusliku relva Itaalia rahvuslusele, mis kulmineerus kogu maa ühendamisega.
Itaallaste skandaalid on tihtipeale seotud maffia ja katoliku kirikuga. Just nii oli ka 1981. aastal, kui ilmnes, et müstiline vabamüürlaste loož P-2 – Propaganda Due – tegutses kui riik riigis. Selle liidrid olid mitte ainult ühiskonna koorekihi lugupeetud liikmed, vaid mõnel neist oli ka sidemeid organiseeritud kuritegevusega. Ning üht neist – Roberto Calvit – tunti Jumala Pankurina, sest ta korraldas katoliku kiriku rahaasju.
P-2st sai avalikkus teada 1981. aastal, kui Milano politsei ametnikud püüdsid lahti harutada põlatud Sitsiilia rahamehe Michele Sindona afääre. Sindona oli kasutanud P-2 kaudu saavutatud kontakte oma finantsimpeeriumi ülesehitamiseks. Samuti oli ta ekspert Itaalia pangaseadustest kõrvalehoidmise alal – ta oli moodustanud välisfirmad, mille kaudu raha pesta. Üks tema P-2 kontaktisik oli Roberto Calvi.
Calvi oli sündinud 1920. aastal Milano katoliiklikus perekonnas. 26-aastasena asus ta tööle Ambrosiano panka ja jõudis 1975. aastal oma karjääriredelil selle presidendi kohale. Umbes sel ajal ühines ta P-2-ga. Sindona impeerium oli selleks ajaks juba varemeis. Sindona oli 1974. aastal maalt põgenenud, et vältida vahistamist petturluse ja arvete mittemaksmise eest ning Calvi korjas üles selle, mis oli veel alles jäänud. Banco Abmrosianost sai kiiresti Itaalia suurim erapank. Ent suur osa selle kasvust eksisteeris vaid paberil. Calvi liigutas välgu kiirusel raha firmade vahel, kunstlikult nende aktsiate hindu üles kruvides. Selle käigus lahkusid Itaaliast miljardid liirid illegaalsetele pangaarvetele Šveitsis, Peruus ja Argentiinas. Calvi oli salatsev ja tema sõna oli seadus. Keegi teine pangas ei teadnud, mis toimub, ja keegi ei mõelnudki seda küsida, seni kuni Calvi jätkas raha sissetoomist.
Itaalia Pank uuris Ambrosianot. Ent riigipank ise oli 1979. aastal skandaali segatud ja uurimist viidi läbi teosammul. Hulk inimesi, kes Calvi teele ette jäid, lasti maha maffiastiilis tulistamise käigus. Isegi paavst Johannes Paulus I-se salapärane surm ainult 30 päeva pärast tema paavstiks valimist omistati Calvile. Uus paavst oli ähvardanud Vatikani finantsasjadesse selgust tuua. Rober Calvi oli kasutanud Vatikani raha investeerimiseks kommunistide juhitud kompaniidesse ja teistesse ettevõtetesse, millega katoliku kirik ei oleks mingil juhul nõus olnud.
P-2 ei kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks mitte ainult mõjuvõimu ja siseinfot, vaid ka väljapressimist ja šantaaži. Samuti süüdistati looži P-2 Itaalia Panga 1979. aasta skandaalis ja 1980. aasta Bologna raudteejaamas neofašistliku grupeeringu korraldatud pommirünnakus. Kristlike demokraatide valitsus moodustas otsekohe P-2 tegevuse uurimise komisjoni. Ent kuna kaks ministrit olid looži liikmed, ei tekitanud komisjon erilist usaldust. Kristlike demokraatide koalitsioonipartnerid keeldusid abistamast ja valitsus kukutati – see ei olnud Itaalias midagi ebatavalist. Uueks peaministriks sai vabariiklaste partei liider Giovanni Spadolini. Esimest korda pärast 1945. aastat oli Itaalias peaminister, kes ei kuulunud kristlike demokraatide hulka.
P-2 kujutas endast salajast organisatsiooni ning oli seepärast Itaalia konstitutsiooni kohaselt seadusevastane. Naftakriisi ajal maksudest kõrvalehoidmise tõttu arreteeriti tollipolitsei ülem ja kaadrite ülem ning neile kummalegi määrati 50 miljardit liiri trahvi ja nad pandi seitsmeks aastaks vangi. Samuti vahetati välja sõjaväe juhtkond. Raadio- ja telejaama uudiste toimetajad lasti lahti ning mõjuka ajalehe Corriere della Sera peatoimetaja astus tagasi.
Uurise all olid Rizzoli Corriere della Sera meediagrupi omanikud. Firma kõrgem juhtkond kuulus looži P-2. Angelo Rizzoli ja tegevdirektor Bruno Tassan Din vahistati ja anti kohtu alla petturluse ja võlgade varjamise eest. Hiljem nende osalus firmas arestiti. Rizzoli oli olnud Calvi „tankist“, sest 40% aktsiate omanik oli Calvi firma la Centrale. Roberto Calvi vahistati ja anti kohtu alla valuuta ebaseadusliku ekspordi eest. Ta mõisteti süüdi ja talle määrati 16 miljardi liiri (umbes 8 miljonit naela) suurune trahv ja nelja aasta pikkune vangla karistus. Ta sai kautsjoni vastu vabaks ja asus uuesti Ambrosianosse tööle.
Pank oli laenanud välismaistele filiaalidele umbes 774 miljonit dollarit, mida tagasi ei saadud. Veel 1,3 miljardit dollarit oli kadunud pärast selle väljalaenamist Panamas registreeritud varifirmadele. Itaalia pank kirjutas Calvile ja nõudis, et ta informeeriks panga juhatuse liikmeid panga tegelikust olukorrast. Seda tehes kaotas mees esimest korda juhatuse toetuse. 1980. aasta 10. juunil kadus Calvi oma Roomas asuvast korterist. Algul kardeti, et ta on röövitud. Tema kadumine kõigutas panga usaldusväärsust veelgi ning Suurbritannia Midland Bank ja teised sundisid Ambrosiano panka välismaised harupanku likvideerima.
Valepassi kasutades oli Calvi põgenenud Londonisse koos maffiasidemete poolest tuntud Sitsiilia ehitusfirma omaniku Flavio Carboni ja väikesekaliibrilise salakaubavedaja Silvano Vittoriga, kes töötas Calvi ihukaitsjana. 11. juunil registreeris Calvi end sisse odavas Chelsea hotellis. Ta viibis oma toas ja helistas erutatult oma perekonnale ja äripartneritele. 17. juuni öösel läks ta välja – näiliselt üksi. Järgmisel hommikul leiti ta aga Blackfiarsi silla alt surnuna – mees rippus köie otsas mingite tellingute küljes. Tema taskutest leiti telliseid ja 7000 naela väärtuses raha, peamiselt liirides ja USA dollarites. Ühe võimalusena on välja pakutud keerukaid teooriaid massoonide rituaalmõrvadest. Calvil oli nii palju vaenlasi, et Metropolitani piirkonna politsei vaevalt teadis, kust uurimist alustada, ja kuna Itaalia ei olnud veel P-2 skandaalist üle saanud, polnud Itaalia ametivõimud eriti abivalmid. Calviga ühel ja samal päeval sai surma ka tema usaldusväärne sekretär Graziella Corrocher, kes kukkus alla Banco Ambrosiano hoone neljandalt korruselt.
Peagi varises Ambrosiano pank kokku ning 4200 töötajat jäid tööst ilma. Kümme pangajuhatajat ja ametnikku mõisteti süüdi ebaseaduslikes aktsiatehingutes ning valuutavahetusreeglitest üleastumistes. Ent peapiiskop Marcinkus jäi karistuseta, ehkki ta oli Banco Ambrosiano mitme välisfirma juhatuse ja Panama varifirmade, kust oli kadunud 1,3 miljonit dollarit, juhatuse liige. Osa Ambrosiano tütarettevõtteid kuulusid otseselt või kaudselt IOR-ile (Vatikani pank), ent kuhu raha oli läinud, ei saadudki teada. Itaalia rahandusminister Benjamino Andreatta süüdistas Banco Ambrosiano kokkuvarisemises Vatikani ja IOR- ametnikud olid sunnitud jääma Vatikani territooriumile kartuses, et Itaalia pinnal vahistatakse nad kohe. Püüdes taastada katoliku kiriku ja Itaalia valitsuse vahelisi suhteid, moodustas paavst uurimiskomisjoni. Ent kirik jäi sama salapäraseks nagu alati. 1984. aasta mais soostus Vatikan tasuma 1,3 miljardi dollari suurusest võlasummast 109 kreeditorpangale ühtekokku umbes 250 miljonit dollarit, tunnistades oma moraalset osalust skandaalis. Aga IOR keeldus vastutust võtmast ning Vatikan kandis raha üle alles siis, kui pangad nõustusid ülejäänud võlgade sissenõudmisest loobuma.
Kenno Põltsam
FOTO: Wikipedia – Roberto Calvi