Sügisel hakkab parlament käsitlema valitsuse eelnõu, millega laiendatakse vaenu õhutamise ja vihakõne tähendust. Võib prognoosida, et see eelnõu saab väga vihase võitluse objektiks.
Praegu kehtiva karistusseadustiku järgi on rühmatunnuse alusel tehtud avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele karistatav siis, kui sellega kaasneb oht isiku elule, tervisele või varale. Kui eelnõu seaduseks saab, karmistatakse karistusi ning vaenu õhutamise või vihakõnega on tegemist ka sel juhul, kui väljendatakse end moel, mis kellelegi ohtu kaasa ei too, ent mis seisneb, nagu eelnõu seletuskirjas märgitakse, «abstraktse ohu ja vaenamise fooni loomises» ning «millel on potentsiaal oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust». Justiitsminister Kalle Laanet on seejuures kinnitanud, et tal ei tule viimasest kümnest aastast meelde ühtegi juhtumit, kus eelnõus pakutud vaenukõne paragrahviga saanuks kedagi karistada – tegemist on ettevaatava seadusega.
Kuhupoole vaadatakse, selgub eelnõu seletuskirjast, kus tuuakse muudatuse põhjendamiseks näide inimsusvastastest kuritegudest, milleni on viinud Vene Föderatsiooni propaganda ukrainlaste suhtes. Ning jätkatakse: «Sarnaseid näiteid on arvukalt teada ka teise maailmasõja eelõhtust ning käigust, samuti nõukogude okupatsioonivõimude poolsetest ässitustest.» Need näited, nagu edasi märgitakse, on «olnud peamiseks teenäitajaks käesoleva eelnõu koostamisel».
Need ettevaatavad põhjendused on kummastavad ja võiks öelda, et Eesti ühiskonnale alandavad, kuna need «peamised teenäitajad» eeldavad, et Eesti võib muutuda sarnaseks Vene Föderatsiooni, Nõukogude Liidu või mõne Teise maailmasõja eelse autoritaarse ja agressiivse riigiga, kus puudus sõnavabadus ning viha õhutamine mõne isikute rühma vastu oli/on riigi ametlik poliitika. Pealegi, isegi kui tõesti oletada, et Eesti muutub autoritaarriigiks, siis kas arvavad eelnõu algatajad, et kõnesolevast seadusemuudatusest oleks kasu?
Niisiis on muudatuse põhjendus arusaamatu. Ning vaevalt et eelnõu algatajad seda ise usuvad. Eesmärk on muu. Allpool toon välja põhjused, miks see eelnõu on rahvuskonservatiividele ja peaks olema kõigile vabadust hindavatele kodanikele vastuvõtmatu.
Esiteks, eelnõuga ei kaitsta kõiki ühiskonnarühmi, vaid tehakse valik. Õigemini on see suuremalt jaolt tehtud juba kehtivas seaduses, eelnõuga tuuakse aga lisa ning erinevalt kehtivast seadusest oleks nüüd neil väljavalitud rühmadel teistega võrreldes järsult suurem eelisseisund. Eelnõu järgi on kaitstavad tunnused rahvus, rass, nahavärv, sugu, puue, keel, päritolu, usutunnistus, seksuaalne sättumus, poliitilised veendumused ja varaline või sotsiaalne seisund. Ministrid Tiit ja Signe Riisalo soovivad lisada loetellu ka sooidentiteedi või soolise enesemääratluse, väites oma ettepanekus, et uuringute järgi on transinimesed ühed kõige enam marginaliseeritud vähemused ning et see muudatus «aitaks transinimesi vaenu eest paremini kaitsta ning tõstaks nende turvatunnet Eesti ühiskonnas».
Ent ühiskond koosnebki erinevatest isikurühmadest või kui soovite, siis erinevatest vähemustest. Isikuid eristavaid tunnuseid on palju. On lootusetu üritus neid kõiki ükshaaval mainida, pealegi on tunnused ajas muutuvad. Kuna ainult osa neist kaitstavana esile tõstetakse, siis tuleb teha järeldus, et praegusel juhul näiteks vanuse, välimuse, elukutse ja muude tunnuste alusel vihkamisele, vägivallale ja diskrimineerimisele õhutamine on lubatav. Sõimatagu ja ahistatagu näiteks pangatöötajaid, patsiga poisse, vanureid, pakse ja kongninadega ning lastetuid inimesi niipalju kui aga kulub!
Aga see on küll põhimõtteline, kuid tehniliselt siiski väike probleem, mis võiks lahenduse leida juba loetelu ärajätmisega, sest kutsuda üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele pole ühelgi juhul kena, tehtagu seda siis ükskõik kelle puhul.
Hoopis suurem probleem on tekkiv õigusselgusetus. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ka UNESCO on tunnistanud, et vihakõnet pole võimalik üheselt defineerida. Kehtiv regulatsioon on konkreetne, abstraktse ohu ja vaenamise fooni loomine või ühiskonna turvalisuse ohustamine on seevastu väga mitmeti mõistetav. Vasakpoolsete arvates võib ühiskonna turvalisust ohustada näiteks irooniline märkus mõne seksuaalvähemuse aadressil või Eesti NSV lipu paigaldamine bareljeefi kõrvale, kus on kujutatud küüditajat. Kumbki neist ei kujuta endast ohtu kellegi elule, tervisele ega varale, st pole senise seaduse järgi karistatavad. Kuid kahtlemata tekitavad mõlemad vastakaid arvamusi, mida võib eelnõu seaduseks saamise korral pahatahtlikult defineerida vihakõnena. Nagu märgib Douglas Murray, ei suuda me iialgi rääkida ja kirjutada sel kombel, et ükski ebaaus kriitik ei saaks sõnu alatult väänata. «See ei ole teostatav. Või vähemalt ei suuda me seda teha hulluks minemata.»
Klassikaline on Soome poliitiku Päivi Räsäneni juhtum, keda süüdistati vihakõnes, kuna ta oli selgitanud kristlikku abielueetikat. Meil oleks seadusemuudatuse tulemuseks valitsuse ja kohtute võimu suurenemine, kodanik aga – olemata kindel, millest ja kuidas tohib ja millest ja kuidas ei tohi kõneleda – võib loobuda tundlikel teemadel pigem üldse sõna võtmast. Paljudes lääne ühiskondades on oma mõtete väljaütlemine just kõige vastuolulisematel teemadel, nagu seksuaalvähemuste õigused või immigratsioon, muutunud nii riskantseks, et seda ei tehtagi.
Niisiis on selle nimi tsensuur ehk sõnavabaduse piiramine, mida ka eelnõu seletuskirjas ei eitata, ent tegelikult on see veel enam kui tsensuur, vähemalt meie tingimustes. Sest pole ju mõtet teha nägu, nagu me ei teaks, et kui käesolev eelnõu seaduseks saab, siis hakatakse selle alusel karistama eelkõige neid, kes on öelnud midagi mitmemõttelist LGBT+ inimeste, sisserändajate, mustanahaliste ning ehk veel mõnede väljavalitud vähemuste kohta.
Niikaua, kui valitsuses ja kohtutes domineerib vasakpoolsus, on see ühe poliitilise mõtteviisi ehk poliitkorrektsuse pealesurumine seadusega karistuse ähvardusel. Poliitkorrektsus, nagu märgib Michael Knowles, ei alanud sõjakäiguna viisakuse nimel, vaid poliitilise kampaaniana lääne ühiskondade hävitamise nimel. «Selle käivitajad kuulutasid meie kultuuri ebaõiglaseks ja rõhuvaks ning seadsid endale eesmärgiks ta traditsiooniliste seisukohtade keelamise ja moodsate vasakideoloogiliste vaadete juurutamise abil ümber teha. Uus standard sai nimeks poliitiline korrektsus, mis on ühe varasema kommunistliku loosungi variatsioon.»
Aga siiski ei häiri sõnavabaduse piiramine ainult rahvuskonservatiive. 2020. aasta suvel, kui Reformierakond esitas riigikogu menetlusse vihakõne kriminaliseerimise eelnõu, viidi MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel läbi väärtushinnangute uuring, mille käigus küsiti ka, kas sõnavabadust peaks avalikus ruumis piirama, kui see riivab mõne vähemuse huve. 28 protsenti inimestest vastas sellele küsimusele «Jah» või «Pigem jah», 60 protsenti «Pigem ei» või «Ei» ning 11 protsenti ütles «Ei oska öelda». Ning tuleb toonitada, et kuigi vihakõne kriminaliseerimise eelnõu algatati Reformierakonna poolt, olid Reformierakonna toetajad koos EKRE toetajatega kõige rohkem sõnavabaduse piiramise vastu.
Mis ei tähenda, et viisakust ei tuleks au sees pidada. Kuid nagu ütleb Jan Kaus, on sõnade kasutamine asi, millega võiksime saada hakkama seadustest hoolimata, mitte nende tõttu. Seiskem siis kõik koos EKRE ja Reformierakonna toetajatega valitsuse katse vastu sõnavabadust piirata.
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)