Saada objektiivset pilti maailmas toimuvast – seda pole ju ajakirjanduselt palju tahetud?

On kahju, et Eestis pole enam objektiivset ja sõltumatut ajakirjandust.

Objektiivsus tähendab seda, et inimesed saavad täpse ülevaate toimuvast. Näiteks võiks ERR-il olla USA-s korrespondent, kes külastab nii Trumpi kui Bideni valimiskampaaniaid ja muid seotud üritusi ning annab erapooletu ülevaate mõlema toetajate meeleoludest. Senised ajakirjanikud edastavad peamiselt ainult Bideni leeri vaateid ning Trumpi käsitlevad kriitiliselt. Nii ei saa Eesti inimene teada, mis Ameerikas täpselt ja tegelikult toimub, ta kuuleb-näeb ainult “head Bidenit” ja “halba Trumpi”.

Miks ei võiks keegi ajakirjanikest käia nii Ungaris kui Rootsis ja kirjutada erapooletult sellest, kuidas on rändekriis mõjutanud kummagi riigi elu ja turvalisust? Või siis meeleoludest x riigis LGBT poolt ja vastu?

Asi on ju lihtne – kui me ei tea mõlema poole seisukohti, ei oska me ka ise objektiivset hinnangut teha. Laias pildis kandub inimeste positiivne hoiak pika peale nende poole, keda meedia upitab (mis ongi kallutatuse eesmärk), aga me tahame ju realistlikku pilti saada.

Eesti meedia on Kaja Kallast päris kõvasti upitanud, tuues esile tema säramise Läänes Ukraina teemal. Jah, Kallast on märgatud, ilmselt rohkem välimuse tõttu ja sellepärast, et naispoliitikud “on moes”, aga ta pole maailmas mingi “wunderkind“. Võib päris kindlalt öelda, et Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis on maailma poliitilistes ringkondades kõvasti tuntum mistahes Eesti poliitikust, Leedu president Gitanas Nausėda teeb meie Alar Karisele kordades rohkem “ära”.

Maailmas toimub kordades rohkem mõjukaid ja huvitavaid sündmusi kui meieni jõuab. Või siis tulevad need negatiivses toonis, nagu Hollandi põllumeeste protestid kliimapoliitika vastu.

Veel kord – teada sellest, mis tegelikult toimub, pole ju sugugi palju tahetud? See on tegelikult meie õigus, mida ajakirjandus paraku sageli objektiivselt vahendada ei taha.

Jüri Kukk, toimetaja