Mõne aja eest vahendas kolumnist Ivan Makarov oma muljeid Jäneda põllumajandusnäituselt, kus kõik oli tema sõnutsi eestikeelne ja eestimaine. Tallinnas see nii enam pole.
Veetsin nädalavahetuse Lõuna-Eestis. Ammutasin endasse hilissuvist Eestimaad. Reedel käisin turul, kus kõlas puhas eesti keel ja ainult. Maale sõites nägin kombaine, traktoreid ja sookurgi põllul. Külamehed läksid pühapäeva hommikul siga veristama ja seejärel hoidlasse kartuleid sorteerima. Mustlas sõitis minust mööda traktor, roolis noor naine. Kaks poisikest sõitsid ratastega, õnged kaasas, ilmselt kalale. Maainimesed liikusid vanemate autodega, mis ilmselt automaksu välja ei kannata. See on meie päris Eesti.
Pühapäeval oli Viljandi-Tallinn rongis ainult eesti keel, väeossa naasvad sõdurid, ülikooli minevad tudengid. Kui Tallinn-Väikeses väljusin, sattusin Kõlvarti pärusmõisa. Vene keel, kamp kesk-asiaate raudteejaamas, õlut joovad vene mehed pargipingil, kortermajja sisenev mustanahaline Wolti toidukuller ja õhtul otse akna alt kostev inglise keel. Mitte midagi sellest nädalavahetuse Eestist.
Reformierakond oma satelliitidega on teinud selle viimatikirjeldatud Eesti. See ei ole meie maa. Eestit on Tallinnas üha vähem.
Tallinnas jätkub allakäik. Homme algab uus lahing Riigikogus ja kusagil pandavat hakkama vaenukõneseaduse kirves. Majanduse allakäigust räägivad juba needki, kes seni Reformierakonnale halleluujat laulsid. Välismaa silmis oleme Venemaaga äri ajav postsovjetlik maa. Hea, et meil on kuskil veel seljatagune, kust käia jõudu ammutamas.
Jüri Kukk, toimetaja