Kui inimene on empaatiline, peavad seda ütlema teised. Kui ütlejaks on inimene ise, siis on põhjust kahelda

Ükski rahvas ei ole suur sellest, kui ta ise ennast suureks peab. Suur on see rahvas, keda teised suureks tunnistavad. Meie kõrval on rahvas, kes on ennast pidanud vabastajaks, kultuurikandjaks ja ei tea milleks veel, ainult et rahvad, kellele ta kallale tunginud on, ei pea teda muuks kui röövrahvaks.

Sama on ka inimlikul tasandil. Meie ümber on palju inimesi, kes peavad ennast heaks, kuid enamasti jääb neil sellest tohutult vajaka. Mitte et nad halvad oleksid, aga päris kindlasti pole nad headuses eeskujuks teistele.

Kui Kaja Kallasest sai peaminister, olid paljud sellest vaimustuses. Paljusid aga kainestas see, kui too naine väitis avalikkuse ees, et ta olevat väga empaatiline. Kui seda oleks öelnud kestahes teine, olnuks ehk põhjust uskudagi, aga enda kiitmine tundub pigem nartsissismina.

Kaja Kallasel tundubki olevat arusaam, et tema on headuse eestvedaja ja kõik, kes selles kahtlevad, on pahatahtlikud. Praeguse skandaali taustal väljendub see pidevates hüüatustes: “Mida te minust tahate, ma ei ole ju milleski süüdi!” Ja näib, et ta ise arvabki nii. Ja arvab sedagi, et peaminister ei pea riigis kõigega kursis olema.

Kunagi oli meil rühmitus “Sõbralik/Tolerantne Eesti”. Nüüd neid enam pole, vähemalt ei esine nad selle nime all. Sest nende sallivus muutus väga ruttu ründavaks ja vihkavaks nende vastu, kes nendega ei liitunud. See oli negatiivne eeskuju kõigile.

Kaja Kallas peetakse ülbeks, enesekeskseks ja sallimatuks, parimal juhul on ta tavaline inimene oma heade ja vigadega. Pärast abikaasa Ven(r)e-äri ei ole ainsatki põhjust, miks ta peaks jätkama riigi juhtimist. Talle kuluks ära korralik puhastustuli, ehk siis saaks teda kunagi ka heaks inimeseks tunnistada. Praegu mitte.

Uued Uudised