Alver Aria: Eesti praegune juhtkond näib lähtuvat Machiavelli arvamusest, et valitseja headus ja moraalsus on ebareaalne idee

Eesti meedias  on meedias kõneks tulnud valitsejate moraal. Eeskätt on vaadeldavana olnud valitsuse liikmete, mõnikord ka Riigikogu saadikute moraal. Moraalsuse sisuks on oskus teha vahet õige ja vale teo vahel. Moraalsuse eelduseks on inimese vaba tahe ja võimalus teha valikuid – kristluses teeb  inimese võimalus ja vajadus teha valikuid teda sarnaseks jumalaga, sest ka jumal teeb valikuid (loomine „jumala näo“ järgi).

Valitseja oma staatuse kohaselt on sunnitud sõnastama ja ellu viima riikliku eesmärgid ja toimingud. Immanuel Kant väitis, et see, kuidas inimesed saavutavad oma eesmärgid, on tavaliselt isegi tähtsam, mida nad tahavad saavutada. Sa võid valitsejana sätestada eesmärgi saavutada üldine heaolu ja õnneseisund, kuid eesmärgi saavutamise vahendid võivad olla verised ja tekitada alamatele kannatusi. See, mis on „hea“, ei pruugi olla „õige“.

Kõiki tegusid eesmärgi saavutamise vahendina peab valitseja hindama, kelle jaoks tegu on õige ja mis põhjusel tegu „kelle“ jaoks on õige ning kui suur ring inimesi kuulub „kelle“ hulka. Praeguses valitsuse poolses maksude tõstmise aktsioonis küsime – „kelle“ jaoks on valitsuse kavandatav maksutõus õige, kas me kuulume „kelle“ hulka ja kas isegi „kellele“ on tegu õige. Kui vastaja ei leia end „kelle“ hulgast, siis pole tegemist „tema valitsejaga“. Kuidas aga ikkagi meie valitsejad valivad oma teod sellistena, nagu nad valivad? Miks nad arutle ühiskonnaga ja miks ainult neil on kaljukindel õigus?

Käitumise valik ja jäikus peitub valitsejate moraalsetes väärtustes. Sellised, millised on moraalsed väärtused, nii valitsejad mõtlevad, räägivad ja käituvad. Valitsejate poolt meedias räägitu ja valitud tegude põhjal saab otsustada valitsejate moraalsete väärtuste üle. Meie valitsejate moraalsed väärtused lähtuvad eelkõige kitsa grupi moraalsetest väärtustest – räägitaksegi oma valijate grupi huvide esindamisest, see on egoistlik lähenemine. Kas me riiklikel valimistel valisime rahva juhid või grupi juhid?

Moraaliteooria väidab, et inimese käitumine võib käitumisviiside valiku tõttu olla vale, isegi kui tulemus on kõikidest võimalikest variantidest parim. Valed eesmärgi saavutamise toimingud muudavad õige tulemuse valeks – vastasel juhul võiksime küüniliselt öelda, et „eesmärk pühitseb abinõu“. Moraalselt õige käitumise valimiseks peab poliitiku moraalsus sisaldama järgmisi piiranguid.

Esiteks, räägi tõtt, sest muidu ei saa alamad teostada oma jumalikku õigust – teha valikuid. Osalise tõe rääkimine pole tõe rääkimine, vaid petmine ehk kuulaja jaoks situatsiooni moonutamine. Ära kasuta segast esitamisviisi – niikuinii tuleb keegi valesti või puudulikult esitatut üle küsima.

Teiseks, võta vastutus – ole oma rahva jaoks olemas ka siis, kui tulemus on negatiivne või mingid asjaolud näitavad sind ebasoodsas valguses. Ära süüdista teisi – „kui teiste poolt korraldatud jamasid ei oleks, küll siis valitseks“. Kui jamasid poleks, siis poleks ka valitsejat vaja – see on valitseja võimalus end näidata.

Kolmandaks, tegusid planeerides tõuse poliitilisest kähmlusest kõrgemale – teiste halvustamine ja „jala taha panemine“ mõjutab sõnade ja tegude valikut ning need võivad olla rahva poolt vadatuna mitte parimad.

Neljandaks , kuula rahvast ja eriti oponente. „Viimses reliikvias“ üks elutark munk ütles, et vaenlasi tuleb hoida enda lähedal. Lähedal hoidmine poliitiku puhul tähendabki opositsiooni ära kuulamist, sest kriitika võib olla sinu jaoks kasulik. Ja kui kritiseerid, siis vastase argumente, mitte ajalooliselt isikuid „see algas juba varasemate valitsuste ajal“ – valitseja pole mitte ajalooinstituudi teadur, vaid olemasoleva probleemi lahendaja. Küll ajaloolased teenivad tulevikus oma palga ise välja.

Eesti riigi praegune juhtkond näib lähtuvat Niccolò Machiavelli arvamusest,  et valitseja headus ja moraalsus on ebareaalne idee. See itaalia mõtleja uskus, et printsi peamine eesmärk on hoolitseda poliise või riigi eest. Kui valitseja on liiga moraalne või liiga õiglane, ei pruugi valitseja  suuta riigi turvalisuse ja stabiilsuse säilitamiseks  vajalikke toiminguid teha. Niccolò Machiavelli väitis, et ainult stabiilsus tagab avaliku ja eraelu hüvede arengu. Tõlgime selle väite Eesti konteksti – rahanduslik kokkuhoidlik stabiilsus ja opositsiooni „kobisemise“ lõpetamine riigikogus „toob õnne meie õuele“. Aga kuidas me ikkagi sattusime riiki, mille juhtimise ideaal on nii lähedane Niccolò Machiavelli filosoofiale?

Alver Aria