18.09.2023
Gerli Tali foto
„Postimees ei valeta, ei suitse ta suu…“ J.M.K.E. laulu parafraseering.
Perestroika ajast muutus eesti ajakirjandus mõneks ajaks tõesti vabaks, siiraks ja peaaegu et ausakski, kuid peavoolumeediaks muutumisega hakkasid nii riigi- kui eraväljaanded massiliselt vassima, valetama, laimama, provotseerima, müüma oma poolajakirjanikke võimule ja ärile nagu poolprofessionaalseid prostituute ning tegema nägu, nagu nad valvaksid mingit demokraatiat, võttes vahepeal vastu välisrahastajate rahasüste ja Kaja Kallase valitsuselt eesti töörügajate miljoneid.
„Kehv on see, kui paistab, et koalitsiooni praegusel koosseisul puudub alternatiiv. Päris nii see mõistagi pole. Kuid sellisele hädale viitavad… EKRE pehmelt öeldes kummalised seisukohad Ukraina küsimuses…“ pajatab Postimees pehmelt öeldes pehme keelega oma järjekordses „anonümkas“ ehk juhtkirjas.
Kunagi olen sunnitud kasutama eesti peavoolu suhtes üht veel nõukogudeaegset kõnekäändu: kunagi nõukogude rahva seas naljatleti, et nõukogude lehed ei suuda ilma ameerika imperialismi halva sõnaga mainimata ei hingata ega peeretada.
Sama käib ka eesti peavoolumeedia kohta: ilma EKRE-t paha sõnaga mainimata ei suudeta seal isegi kohvi juua.
Postimees, teil on juba aknaklaasidki tahmased. Tuulutage ruume ja kutsuge aknapesija, sest ise te ju oma käsi „aknooliga“ ei määri, „intellektuaalse rinde“ palgasõdurid.
Vene Postimees avaldas täna vene BBC eestlaste suhtes pika etteheitva loo „Poolteist kilomeetrit ratastoolis: kuidas mõjusid vähemmobiilsetele põgenikele Ukrainast sanktsioonid Venemaa vastu“ Полтора километра на инвалидной коляске: как санкции против России сказались на маломобильных беженцах из Украины (postimees.ee)
Südantlõhestav lugu: „Vähi terminantse staadiumiga Ukraina naispõgenik Mariupolist oli sunnitud ületama vene-eesti piiri ratastoolis. Poeg lükkas piiritsoonis ema invaliidikäru poolteist kilomeetrit, ületades Narva silda. Naist ei saadud sõidutada reanimobiilis, kartes Venemaa numbritega auto konfiskeerimist pärast Eesti poolt sissesõidukeelu kehtestamist Venemaa autodele.“
Mingi „sõltumatute vabatahtlike“ organisatsiooni erakiirabi „KORIS“ peaarst Lev Aberbach kurdab, et nendele ei anta enam Schengeni viisasid, sest nad on venemaalased. „Me sõidutame põhiliselt üle vene-eesti ja vene-soome piiri,“ väidab Averbach.
Mis mõttes „põhiliselt“?
BBC vene toimetus saatis arupärimised Soome ja Eesti piirivalvele.
Naispatsienti raviti Sankt-Peterburgi onkoloogiakliinikus, sealt saadetigi Eestisse.
Kohe ütlen, et haigest naisest on kahju, kuid lugedes kogu seda hala tundsin, et veel veidi – ja ma lähen kohe lolliks.
Mis siis tegelikult toimus: Venemaa poolt okupeeritud ukraina Mariupoli linnas hakkas „ülesehitustöid“ tegema Sankt-Peterburgi linnavõim. Alguses keeldus Mariupoli elanik Liidia (nimi muudetud) kategooriliselt sealt lahkuma, aga siis suundus ravile Peterburgi, ehk Venemaa teise pealinna. Sealt aga „põgenes“ millegipärast Eestisse ja nüüd nõuab mingi Venemaal FSB loal tegutsev „vabatahtlike“ organisatsioon koos vene BBC-ga Eestilt ja Soomelt aru, miks sisuliselt Venemaa sisemigrante ei taheta lasta nendesse riikidesse Venemaa autodel.
Selgitage mulle, palun, mis otsast on kõik need inimesed, kes rändavad vabalt Venemaa siseselt, äkki Ukraina põgenikud? Miks tuuakse neid siia kasvõi ratastoolides läbi Venemaa ja nad hakkavad siin kohe lärmama Venemaa-vastaste sanktsioonide teemal?
Kelle eest põgenikud nad siis on? Põgenevad Venemaa eest Venemaale, ravivad seal ennast uhketes Neevalinna erakliinikutes ja siis äkki nõuavad Eestisse sisselaskmist? Mis mõttes on nad põgenikud?
Ja sellist tellimuspaska avaldab siis Postimees. Samas süüdistades EKRE-t selles, et Mart Helme tõesti ei nõudnud sõda „viimse elava ukrainlaseni“.
Ivan Makarov