19.09.2023
Varro Vooglaid.
Õiguskantsler Ülle Madise andis täna Riigikogus ülevaate oma (st õiguskantsleri ametkonna) tegevusaastast, mille järel esitas talle küsimuse ka saadik Varro Vooglaid.
“Kasutasin võimalust ja küsisin, miks ei nähtu aastaülevaatest ühtegi sammu veel sündimata laste põhiseadusega tagatud eluõiguse kaitseks, olgugi et õiguskantsler kui laste ombudsman, aga ka kui üldiselt põhiseaduslike õiguste järgmise valvur on kohustatud seda tegema.
Sisulist vastust ma paraku ei saanud. Sellest hoolimata leidis kinnitust kahtlus, et õiguskantsleri ametkond ei tee veel sündimata laste eluõiguse paremaks tagamiseks mingeid pingutusi. Õigusriigis see nii olla ei tohiks.
Lapse õiguste konventsioon kohustab riigivõimu pakkuma lastele eriliste kaitset ja hoolt mitte ainult pärast, vaid ka enne sündi, mh kaitsma nende kõige olulisemat inimõigust ehk õigust elule.
Seejuures sedastas õiguskantsler Allas Jõks juba 2002. aastal, et riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse ka sündimata laste elule, võttes selleks nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses kasutusele piisavad meetmed, mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse.
Ometi tehti 2022. aastal Eestis 3386 indutseeritud aborti ehk lõpetati teadlikult nimetatud hulga laste elu (muuseas, see arv on suurem kui aasta varem). Siit nähtub ilmselgelt, et Eesti Vabariik ei täida oma põhiseaduslikku kohustust tagada veel sündimata laste eluõiguse tõhus kaitse.
Olgugi, et õiguskantsler on laste ombudsmanina seadusest tulenevalt kohustatud seisma ka veel sündimata laste õiguste ja huvide kaitsel, ei kajastu õiguskantsleri aastaülevaatest paraku ühtegi selle suunalist sammu.
Sellega seoses küsin, kas õiguskantsler põhimõtteliselt ei tegele veel sündimata laste eluõiguse kaitse tagamise problemiga ja kui nii, siis miks? Või kui õiguskantsler tegeleb selle probleemiga, siis mida on selles osas tehtud ja miks see aastaülevaatest ei kajastu?
Kõigil riigikogu liikmetel oli täna võimalus esitada õiguskantslerile vaid üks küsimus. Aga kui oleks olnud võimalik esitada ka teine küsimus, oleksin küsinud järgmist:
“Kritiseerisite teravalt tegevuspõhise riigieelarve koostamist. Lubage küsida, et kui sellise riigieelarve koostamine, kus ei ole kõik riigi toimimise tulud ja kulud vastavalt põhiseaduse paragrahvis 115 sätestatule selgelt kirja pandud, on põhiseadusega vastuolus, siis kas ma saan õigesti aru, et Vabariigi Presidendil on põhiseaduslik kohustus jätta niisugusel moel koostatud riigieelarve seadus välja kuulutamata?”
Mulle on pikemat aega olnud arusaamatu see, kuidas ka riigikohus on mitmel puhul osutanud, et teatud seadused või muud normatiivsed aktid ei ole nagu põhiseadusega päris kooskõlas, aga samas ei suudeta öelda sirgjooneliselt välja, et tegu on põhiseaduse vastase ja seega õigustühise korraldusega.
Siin ilmneb sama probleem. Kui riigieelarve koostamine sellisel moel, nagu seda tehakse, on reaalselt põhiseadusega vastuolus, siis peaks Vabariigi President olema KOHUSTATUD mitte riigieelarve seadust välja kuulutama. Kõik muud udujutud stiilis “püüdke teinekord ikka natuke rohkem põhiseadust arvesse võtta” on täiesti kohatud ja õigusriikluse ideega ühitamatud.
Veel üks küsimus, mille oleksin hea meelega täna õiguskantslerile esitanud, kui selleks oleks võimalus antud:
“Tegite oma sõnavõtus ettepaneku, et riigikogu võiks püüda pöörata oma tegevuses uue lehekülje ning jätkata nö puhtalt lehelt. Ka mina olen mõelnud, kuidas seda saaks teha ning minu hinnangul tuleks selle suunas liikumiseks astuda kaks konkreetset sammu.
Esiteks tuleks lõpetada mitte kusagil maailmas sellisena kasutatavad e-valimised, mis ei ole põhimõtteliselt jälgitavad ega kontrollitavad ning mis tekitavad möödapääsmatu umbusu valimiste aususe ja seega ka valimsite pinnalt kujunenud riigiuvõimu teostamise konstellatsiooni legitiimsuse suhtes.
Teiseks tuleks taastada rahvaalgatuse õigus, mis piiraks põhimõtteliselt parlamendi enamuse (valitsuskoalitsiooni) võimalust parlamendi vähemusest jõuga üle rullida, lähtudes mentaliteedist “võitja võtab kõik”. Rahvaalgatuse õiguse kohaselt saaks siis opositsiooni enamuse algatusel ja ettenähtud perioodi (nt 2 kuu) jooksul nt 30 tuhande kodaniku allkirja kogumisel panna koalitsiooni poolt opositsiooni vastuväidetest hoolimata (usaldushääletusega) läbi surutud seaduse rahvahääletusele.
Paraku ei pea Teie minu teada kumbagi sammu vajalikuks – e-valimiste süsteemi põhimõttelisi puudusi Te ei tunnista ja rahvaalgatuse õiguse taastamist Te ei poolda.
Kuidas peaks siis Teie nägemusel see uue ja puhta lehekülje keeramine välja nägema? Vaevalt on lihtsalt loosunglikust üleskutsest stiilis “leppige ära ja püüdke edaspidi paremini” midagi kasu, kui puudub praktiline visioon, milliste konkreetsete sammude kaudu soovitud eesmärki saavutada või vähemalt sellele läheneda.”