Vastupanuvõitluse päev hoiatab, et seda võitlust tuleb endiselt pidada

Täna on vastupanuvõitluse päev, ka Otto Tiefi valitsuse päev, mil mälestatakse neid inimesi, kes kahe okupatsiooni vahelisel ajal segadust ära kasutades püüdsid taastada Eesti riiklikku iseseisvust. See on paraku ka aeg, mil Eesti venelaste ebalojaalne osa tähistab “Tallinna vabastamist” 1944. aastal.

Eesti riigi taastamise eest võitlesid tollal ka Saksa mundris eestlased, kes tegid Sinimägedes mehetegusid. Ja kuigi vastupanuvõitluse päeva tähistatakse endiselt, on riiklikul tasemel olemas tahtmine unustada see, mida nood mehed tegid – nad andsid muuhulgas paljudele aega Läände põgenemiseks. Sinimägedes võidelnuid ei meenutata võimukoridorides ammugi enam.

Samas näitas Narva punatanki lugu seda, kuidas see pool, kes Tallinna ja kogu Eesti okupeeris, tahab vallutusretke meeles hoida, ning paljud eestlastest poliitikud toetavad neid selles – rääkis ju ka Katri Raik sellest, kui oluline punatank venekeelsetele narvakatele olevat.

Reformierakonna valitsedes muudetakse Eestit multikultuurseks ja globalistlikuks maailmaprovintsiks ning sellisele moodustisele on eestlaste võitlus rahvusriikluse eest, eriti ühe okupandi vormis, piinlikkust tekitav. Seepärast üritatakse seda ka mitte väga meenutada, liberaalidele sobib paremini variant, kus austatakse sõjas mõlemal poolel sõdinuid. Veel paar aastat tagasi viisid kaitseväe kaplanid pronkssõduri jalamile pärja sildiga “Eesti rahvalt”. “Aljoša” aga põletab, vägistab ja tapab nüüd Ukrainas.

Tallinnas ja Keskerakonnas on nüüd vene võim ning kolumnist Ivan Makarov kirjutab sellest, kuidas Eesti pealinnast tehakse “vene maailma” kultuurikeskust. Karta on, et pronkssõdur surub nüüd varbad tugevamalt Eesti mulda ning võitlus “vabastamise” ja okupeerimise vahel tugevneb. Kaitseväe kalmistu väravas seisavad igal juhul politseinikud.

Uued Uudised