30.09.2023
“Ärme politseiniku nägu igaks juhuks näita!”
Soomes tõusis kunagi nullkümnendil väga populaarseks tõsielu-tv sari Politseinikud (Poliisi). Kaameramees oli politseipatrulli autos ja liikus vajadusel koos patrulliga ka linnas ringi. Vaatajatele meeldis väga too USA-st laenatud formaat.
Pahategudes kahtlustatavate näod olid pildis uduseks tehtud ja hääled moonutatud. Sarja nimigi oli vahepeal muudetud, uus nimi oli Seaduse kaitsel (Lainvalvojat). Sellegipoolest keelas õigusnõunik pärast 14 hooaega sarja tegemise ära. Rikkuvat privaatsust, kuna kaameramees, kes politsei töötajate hulka ei kuulu, võib auto tagapingil istudes salajaseks liigitatud infot teada saada.
Imelik. Olen ise tosinajagu aastaid tõlkinud Soomes nii politsei ülekuulamisi kui ka kohtuistungeid. Alati on piisanud minu kinnitusest, et olen võtnud endale vaikimiskohustuse, so. kõrvalistele isikutele kuuldust ei räägi. Keegi ei nõudnud, et peaksin politseis tööl olema.
Politseikoolidesse astujate määral oli selge positiivne korrelatsioon sarja populaarsusega. Sarja vastutav produtsent Miska Berg on öelnud, et sari aitas maailma avatumaks ja politseinike ametit tuntumaks muuta. „Maailm on muidu muutununud avatumaks, kuid sellistes asjades tõmmatakse mutrid pingumale,“ kommenteeris ta.
Võib-olla on asi hoopis selles, et oma ääretus innus kogu maailma lumehelbestada püüavad lumehelbekesed leida üha uusi tööpõlde ja mängumaid. Nende leidlikkus sel alal tundub olevat piiritu. On ju alati olnud nii, et teatud tasemel inimesed püüavad kogu maailma enda tasemele alla kiskuda. Kui sellised saavad enda käsutusse vastavaid võimalusi…
Allikas: ajakiri TV-Maailma 38/2023.
Paul Oja