04.10.2023
Digivaluuta või sularaha?
Ehk on nii mõnigi mõelnud, et mis see sularaha kadumine tähendada võiks: maksad poes mõne kaardi või muu digitaalse vahendiga, rahapesu on raskendatud ja hügieen on parem.
Jah, nii mõtlesin minagi kui poisinolk olin, kuid küpsemaks saades mõistsin oma mõtete naiivsust. 19. sajandi inimene suutis kujutleda ette kosmosereise ja peagi need aset leidsid – üleeile kujutlesime ette, millise tohutu võimu me sularaha likvideerimisega globaalsele eliidile anname, eile enam pangad 50€-sest rahatähest suuremaid numbreid ei väljastanud, täna räägime digivaluutast kui vabatahtlikust vahendist, mis meie elu mugavaks teeb. Kas saab veel saatanlikum olla?
90% maailma keskpankadest on tänaseks digiraha loomise projekti selja taga. Tegu on finantssüsteemi tsentraliseerimisega nõnda et lõpuks luuaks inimestele arvelduskonto otse keskpanka. Viimased saavad sh tsiviilisikute kontojääke suurendada või vähendada, kui tavalise pangakonto asemel on käibel CBDC (Central Bank Digital Currency) konto, siis on võimalik kehtestada negatiivseid intresse nõnda, et sinu CBDC kontolt hakkab raha vähemaks jääme. Kui Suure Venna arvates on majanduses nõudlust vähe, sa võiksid rohkem kulutada, siis raha samm-sammult ära võtmine sunnib sind sellest loobuma.
Pole tarvis järjekordseid tarku, kes kukuvad seletama, kuidas asi toimib – intuitiivne tunnetus ütleb, et see on ühiskonna orjastamise vahend, värvitagu pealegi must valgeks. See tehnoloogia võimaldab viia läbi repressiivset poliitikat, kontrollida iga senti ning jagada inimeste vara ümber. Kui see tundub tavaolukorras ulmeline, siis piisab vaid uuest globaalsest viiruselainest ning inimesi on võimalik nõnda sotsiaalse staatuse järgi klassidesse jagada: allud süstimisele, saad lennureisi. Sotsiopaatiliste kalduvustega inimestele, keda ma usun olema rahamaailma tipus arvestatav hulk, pakub säärane asi naudingut.
Lõpuks pole tarvis enam viiruselainet, piisab inimeste jagamiseks selle järgi kui palju keegi liha või autoga sõita saab, piisab kui keegi on hakkama saanud sõnaroima nt võrrelnud tänast eliiti Nõukogude Liidu või natsi-Saksamaa omaga, ning ta ei saa süüdimõistmise korral poes enam maksta. Kuidas ei saa oma raha kasutada? Aga just seetõttu et see pole enam tema oma, vaid kuulub keskpangale, mis omakorda allub eliidile. Kui selle valguses kaotada sularaha võimalus, siis jõuamegi uude totalitarismi vormi.
Rääkides hügieenilisusest ja rahapesu vastasest võitlusest, siis esimest juttu võivad rääkida need, kes näevad rahva immuusüsteemi nõrgenemises lahendust, mitte probleemi, nagu COVIDi ajal kui üheks kaitsemaskide õigustavaks argumendiks oli inimeste kaitsmine. Teist näidet kasutab inimene, kes pole asja endale selgeks mõelnud: ega rahapesu toimub sisuliselt edasi, ainult et see luksus on ideoloogiliselt laitmatul tegelasel, mitte mõnel suvalisel kauboil, kes ei pruugi jagada nn euroopalike väärtusi – tema hakkab elama 15 minuti linnas.
Olgugi asi näib sünge, ütleb talupojamõistus, et säärane rahasüsteem on mull, mis ühel päeval lõhkeb, ahnus on piiritu ning digivaluuta ei suuda päästa riikide upakile aetud finantssüsteemi. Ajaloost teame et kommunism kukkus kokku, ennem suutis see aga palju kahju teha, mille tagajärgede käes kannatab maailm tänaseni. Ehk saab olema maailmalõpp inimrumaluse endi tekitatud, ent mis on lõpp ühe jaoks, on algus teise jaoks.
Ma panen vabadele inimestele, aga ka ettevõtete juhtidele südamele kohustuse tsentraalkontrollitud valitsuse raha tagasi lükata. Ma ei kutsu kedagi poliitilist avantüüri läbi viima. Lihtsalt, ärge loobuge sularaha kasutamisest, hinnake seda mõnda panka mis saab end eestimaiseks pidada. See kontrrevolutsiooniline staatus annab teile hindamatu väärtuse. Ja muidugi vajab sularaha põhiseadusliku kaitset.
Kenno Põltsam