Leo Kunnas: “Venelastel ei paista reservid veel lõppevat”

Postimehe „Sõjastuudios“ räägib olukorrast Ukraina sõjas riigikogu EKRE fraktsiooni liige Leo Kunnas.

„Ukrainlaste süvaoperatsioonide võimekus on kasvanud, nende tulelöögid ulatuvad nüüd kaugemale, kuna nad siiski on saanud liitlastelt vastavaid relvasüsteeme ja nad on suutnud ka oma droone arendada. Nii et kõik Ukrainaga piirnevad Venemaa oblastid on olnud ukrainlaste sihtmärkideks. Krimm ise sõltub väga palju Kertši sillast. Venelaste jaoks on Krimmi olukord läinud halvemaks, kuna Ukraina tulelöögid tabavad Krimmi, kas või näiteks see viimane tulelöök, mis anti Venemaa Musta mere laevastiku staabi pihta.

(—)

Viimase paari nädala jooksul on satelliidipiltidelt näha, et teise ja kolmanda kaitseliini vahele on Venemaa relvajõud rajamas veel ühte kaitseliini. Pealetung on seal problemaatiline eelkõige selle tõttu, et puudub vähemgi üllatusmoment. Venelased ootavad läbimurdekatset ja seetõttu kindlustamine jätkub ning moodsate tehniliste vahenditega ehk siis koppade, ekskavaatorite, kraanade ja betoonplokkidega on väga kiiresti võimalik ehitada ulatuslikke kaitseliine. Muidugi kasutavad venelased laialdaselt miine, nii tankitõrjemiine kui ka jalaväemiine.pilti

Venelastel ei paista reservid veel lõppevat. Nad kas tõmbavad vägesid tagasi esimeselt kaitseliinilt või toovad mujalt juurde. Ma kahjuks sellist olukorda, et kaitseliinid jääksid tühjaks ja neid ei oleks võimalik mehitada, ei näe. Kui need ehitatakse, siis seda kontrollitakse nii käsirelvade kui tankitõrjerelvadega. Tulega lähidistantsilt ja sama moodi kaugtulega ehk suurtüki ja reaktiivlaskeseadeldiste tulega kaugemalt. Kõik see moodustab üsna keerulise kompleksi ja sellest on raske läbi murda.

Nii Ukraina kui lääneriigid peavad tootma laskemoona mitu korda rohkem, kui nad praegu suudavad. Venemaal ei olnud küll sõja alguses strateegiat, aga nüüd hakkab nende strateegia välja kooruma praktilistest tegevustest. Totalitaarsed režiimid on alati olnud võimelised mobiliseerima kiiremini nii materiaalset kui inimressurssi. Venemaa suutis eelmisel aastal tõenäoliselt toota umbes 2 miljonit mürsku, tuleval aastal kasvab nende võimekus ilmselt 3 miljonini. Nüüd ongi küsimus, mida suudab Euroopa ja mida suudavad Ameerika Ühendriigid ning kuidas suudab Ukraina ise järgmisel aastal laskemoona toota. Ma kardan, et need kogused ei ole kordades suuremad. Tootmist suudavad hüppeliselt kasvatada vaid riigid, kes on pidanud oma geograafilise asendi tõttu olema valmis sõdimiseks, nagu Iisrael ja Lõuna-Korea. Neil on laskemoonavarusid ja nemad on ka need, kes suudavad tootmist kiiresti kasvatada, et täita tellimusi, mida nii Ukraina kui Euroopa riigid esitavad.“