07.10.2023
(:) kivisildnik
Meil on teatavasti maailma kõige progressiivsem ministeerium, püha ja õilis maailmapäästev kliimaministeerium, millest iga sooroslane mööda jalutades ennast rahulolevalt tagumikule patsutab. Seal istub globaalne kliimaminister, teeb kliimaseadust ja räägib asjadest, nii nagu tema nendest on palgatud aru saama.
Täieliku üllatusena leidsin va minister Kristen Michali jutus ka mõned täiesti asjalikud laused. See muidugi ei tähenda, et meil oleks vaja kliimaministeeriumit, et kliimaparanoial oleks mingi seos aktuaalse reaalusega või saaks sellest kliimajandist tulla midagi head. Aga kui inimene on korra juba rääkima pandud, eks me siis kuulame ja mõtleme.
ERRile antud intervjuus ütleb va Michal välja mitu piinlikku tõde: esiteks uuring näitab, et rahvale on see jamps sügavalt savi, teiseks on tegemist välissurvega ja kolmandaks, tee kliimasedus või ära tee, pangandus on niikuinii langenud kliimaparanoiku mõju alla ja söeelektrijaamale rahastajat niikuinii ei leiaks, see võibki nii olla.
Toon vastavad tekstinäited: “Kuigi hinnangud olid üsna pooleks, ei öelnud inimesed, et nad saavad aru, miks seda seadust vaja on.” Eks ta ole. “Mängime mõttega, et Eesti rahvas peaks rajama Auvere 2. Nagu me enne tuvastasime, siis pangad ei finantseeri mingit sellist tegevust. On üsna selge, et me ei leia ilmselt panka, mis finantseeriks Auvere 2 rajamist.”
Siit tekib õigustatud küsimus, et kui rahastajad niikuinii on omaks võtnud globaalsed kinnisideed, ilmselt ei saakski nad ilma progressiusu kükke tegemata pangaäri ajada, miks siis seda seadust ja ministeeriumi üldse vaja on? Tegemist näib olevat de facto kehtiva olukorra, loe globalistide türannia, tagantjärgi seadustamine ja vormistamisega.
Selleks ministeeriumiks ja tema tegevuseks ei ole rahva mandaati ja mitte vähimatki põhiseaduslikku alust, see on võõrvõimude käepikendus ja ei midagi enamat ega vähemat. On ilma süvenematagi selge, et rängad kliimakoormised ei ole välja töötatud Eestis, eesti rahva huvides ega meie keele ja kultuuri kestmiseks läbi aegade. Vastupidi, seda iket pressivad meile peale välisriigid, rahvusvahelised organisatsioonid ja suurfirmad, ka neist sõltuvuses olevad kohalikud kontorid.
Michali jutt algab uuringutega. Mida inimesed tahavad, selgub riigikogu valimistel, aga kui toimiv valimissüsteem on põhiseadusevastane ja valitavad valetavad nii et suu suitseb, nt maksutõusud ja muud kohustused, siis ei ole mingitel muudel küsitlustel vähimatki mõtet. Me ei ole demokraatlik põhiseaduslik riik, vaid globalistlik asumaa, oblast ehk koloonia. Kahjuks koloonia ilma pärismaalaste reservaatideta, kus ehk saaks vabamalt hingata.
Kõik see irratsionaalne kliimamöll meenutab mulle eelmist okupatsiooni ja selle maisikultust. Kurjuse impeeriumi valitses siis maisientusiastist ullike ning kohalikud kintsukaapijad, lömitajad ja pugejad asusid kirglikult maisi kiitma ja ka tuhatnelja kasvatama. Mõistagi ei tulnud sellest midagi head, sest mais meie kliimas valmis ei saa, pead ei loo ja tast saab ehk silo, mida vahel nüüdki loomasöödaks tehakse. Projekt nurjus, ehkki seda pressiti väljast peale ja kohalikud pooletoobised muudkui kasvatasid. Kritiseerida toimuvat kommunistlikus, täielikult tsenseeritud ja kontrollitud ajakirjanduses ei olnud võimalik.
Eemalt vaadates ja võhikutele võis jääda mulje, et lõpus on tulnud õnn meie õuele, sest maisipõlde võis näha kõikjal, nii nagu nüüd tuulikuid või päikesenikerdisi. Analoogia on üksühene: võõrvõim pressib jõuga haiget maisijura peale, see külvatakse maha, kõik lendab kuradile ja kartul jääb kasvatamata – meedia rõkkab aga kestvatest ja tormilistest kiiduavaldusest.
Ka maisikasvatuse taga oli ilmselt teadus, sest teadus teenib ikka võimu ja õigustab selle kuritegusid ja nõmedusi. Teadusliku kommunismi ja teadusliku ateismi teaduste doktorid ja emeriitprohvessorid asusid üheaegsest ja üksmeelselt maisikultuse jüngrite etteotsa. Aga tee või tina, ulu 24/7 Kremli poole, no ei kasva see imerohi paesel pinnal ja külmal maal.
Kadus võim ja kadus mais, aga mõistus pähe ei tulnud. Seda ei ole ka tänastelt teadlastelt, ministritelt ega ajakirjanikelt oodata. Ainus lootus on see, et globalism kukub oma lolluse tõttu peagi kokku ja veab endaga kaasa võimalikult vähe miljardeid ohvreid. Arvutatakse, et suurvõimud ei koli ajaloo prügikasti vabatahtlikult, vaid 80% juhtudest üritavad oma agooniat pikendada totaalse sõjaga. Sõda on alanud.
Mida siis ikkagi peaks tegema? Mais oli sõgedus, kliima on hullem veel. Kõige halvem, mida me teha saame on see, mida me teeme – nürimeelse järjekindlusega, pugejaliku üliagarusega lollust ellu viia, teha näiteks maailma esimene kliimaministeerium.
Sakslased ja britid annavad vaikselt kliimarindel alla, jänkid on kulutanud miljoneid, aga fossilide kasutamine on vähenenud ehk 1%. Ilmselt maailma ajaloo suurim nurjunud investeering üleüldse. Meie aga oleme see kliima Vatikan, väike aga ustav kuni lõpuni, viimane õigeusklike juhmide riik. Nii see on. Ja karistus tuleb, lollid ja nõrgad peavad surema, see on loodusseadus. Esimesed heidetakse…
Anna endale aru, oinapea, et sinust ei sõltu midagi, ei kliimas, Brüsselis ega kusagil mujal, hoia madalat profiili, venita, viivita, keeruta, simuleeri, nuta, hala ja optimeeri. Milleks esimesena pea ahju pista? Makstakse, eks ole. Pea ei maksa midagi, rahvas ei maksa midagi, keel ja kultuur aga panevad pea valutama nagu vinguhais.
Ma selgitan. Oled väike ja abitu, andsid viimase tuuliku ukrainlastele, endale ei jäänud mitte midagi. Nuta Euroopa komisariaadi komisjonääri rinnal, aga ära tee mitte kunagi midagi. Nii lihtne see ongi, võta valvel nagu va Ratas ja jäägi valvele, seisa nagu pulk kontori nurgas niikaua kui pensile saadetakse, nii on kõigile kõige parem, ka kliimale.
Sõnaga, meid valitsevad kurjad ja inimvaenulikud jõud ning nende halastamatud sulased. Need sulased on meie endi hulgast hästi valitud psühhopaadid ja pahatihti ja psühhojäälõhkujad. Kole on vaadata, mida nad teevad ja piinlik on kuulata nende truualamlikku möla. Et kõrv saaks puhata, vali Sven Sildnik riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik
Pärnu 07.10.2023