17.10.2023
Mart Helme
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Mart Helme tõi eile tsensuuriseaduse ehk vihakõne arutelul justiitsminister Kalle Laanetiga võrdluse Eesti kirjandusklassikasse kuuluva „Libahundiga“.
Mart Helme: „Viiks teid tagasi kirjanduse radadele. Olete kindlasti lugenud August Kitzbergi “Libahunti”. Millest see räägib meile? Aga see räägib sellest, et ühiskonnas oli võetud vastu seisukoht, et üks inimene, näe, on ohtlik, ta käib libahundiks. Keegi ei olnud näinud, et ta tõesti käiks libahundiks. Keegi ei olnud näinud, et ta tõesti murdis kedagi. Keegi ei olnud näinud, et ta tõesti kaetas kedagi. Aga näe, olid need, kes ütlesid: “Ei no, me teame küll, et ta käib.”
Ja meie kõigi sümpaatia oli ju alati loomulikult selle Tiina poolel, mitte selle Mari poolel. Tiina läks metsa ära, sest ta oli vaba hing.
Mis mind kõige rohkem hämmastab, kui näen, kuidas inimesed osutuvad kollaborantideks, nõukogude ajal teenisid okupatsioonivõimu repressiivaparaati, surusid maha südametunnistusega inimesi, vallandasid neid, andsid tunnistusi nende vastu kohtus, et nad saadetaks laagrisse.
Mida kurja tegi Mart Niklus? Aga küllalt oli neid kohtunikke, advokaate, prokuröre, tunnistajaid, kes aitasid kaasa sellele, et Mart Niklus ja teised tollased dissidendid läksid sinna külmale maale, sest nad ei olnud nõus sellega, et neile suruti peale suukorvistamine, tsensuur – see üks ja ainuõige ideoloogiline muster.
Nüüd me näeme, kuidas Eesti Vabariigis, mis kuulub Euroopa Liitu, me läheme vabatahtlikult ilma okupatsioonivõimuta täpselt sama rada. Ja need, kes on selles ühiskonnas Tiinad, kes ütlevad: “Ma ei ole nõus sellega, et minult võetakse õigus olla vaba. Et minult võetakse õigus öelda seda, mida ma tahan. Et minult võetakse õigus öelda, et aga need vanamutid valetavad, et ma olen libahunt.” Need on nüüd need põlualused. Need tuleb maha suruda. Neilt tuleb võtta õigus öelda seda, et nad on vabad ja õigus võidelda oma vabaduse eest.
No kuidas on võimalik 21. sajandil nii-öelda õigusriigis Eestis, vabas Eestis, et me niisugust asja teeme? Ei ole ju tõsiseltvõetav. Ega lugupeetud minister ei usu ise ka, et seda absoluutselt laialivalguvat eelnõu ja selle mingisuguseid suhteliselt segaseid postulaate ei hakata kuritarvitama. Loomulikult hakatakse. Pealekaebajad ei ole kusagile kadunud siit maailmast.
Ma olen koputanud siin Riigkohtu esimehe südametunnistusele sellestsamast puldist. Ma olen koputanud õiguskantsleri südametunnistusele. Ma koputan ka lugupeetud justiitsministri südametunnistusele. Ärge tehke. Ärge tehke! Võtke see eelnõu tagasi. Laske sellel eelnõul surra. Ärge tahtke, et te lähete ajalukku sellistena, kes aitasid Eestis kehtestada vaikivat ajastut, kes aitasid Eestis sisse viia tsensuuri.
Ma tean küll, et minu sõnad kukuvad kivisele pinnale. Ei ole teil seda mehisust. Ei ole teil seda selgroogu. Ei ole teie see mees – ma väga kahtlustan vähemalt, et ei ole –, kes ütleb, et ma panen ameti maha, aga minu käed on jäägu puhtaks sellest kõigest. Aga ma kutsun teid siiski üles: äkki teil on see selgroog, äkki te tahate, et teil ei ole käes mitte demokraatiat mõrvava libakirurgi kummikindad ja siis te võtate need kummikindad ära ja ütlete, et ah minu käed on puhtad, vaid et teil on tõesti ilma kummikinnasteta käed puhtad. Ärge tehke! Te teete seda ka endale. Ükski võim ei ole igavene. Sest kõik, mida te teete, teete te ka iseendale.
Niisiis, sõbrad, siinpool istuvad Tiinad – sugu meil ju ei ole, kõik on Tiinad, täna on kõik Tiinad – ja sealpool istuvad Marid. Hakake Tiinadeks.”