25.10.2023
Tühjenenud vanglates saaksid ebaõnnestunud poliitikud uuteks tegudeks taastuda.
Meediast võib lugeda, et Eesti vanglates on tühje kohti, nad on üle paisutatud ning nõuavad asjatuid ülalpidamiskulusid. Tahetakse isegi vähemalt üks vangla sulgeda, aga ka sellist tühja hoonet peab valvama ja hooldama. Kuidas ikkagi vanglahooneid mõistlikult kasutada? Toon mõningaid ettepanekuid.
Esiteks, poliitilise vastutuse konkretiseerimiseks. Kõikidel valmistel näeme kandideerimas inimesi, kes teavad oma oskamatusest tegutseda esindusorganites, aga ikkagi edevusest lähtudes kandideerivad. Valijaid lohutatakse, et järgmine kord osake lugeda ridade vahelt ja ärge enam seda inimest valige. Aga vahepealsel tegutsemisajal on saadik tekitanud pöördumatut kahju.
On ettepanek, et saadik, kes pole suutnud oma valimislubaduste eest võidelda (välja arvatud mõistlikud ja kaalukad põhjused) või võttis vastu ilmselgelt rumala otsuse, veedaks mingi aja vanglas. Seega valimisseadust tuleks täiendada nii, et valijad annaks eelmise koosseisu saadikutele hinnangu ja kui see saavutab mingi negatiivse taseme, siis läheb endine saadik vangi. Vangi ei saaks saata saadikut, kes on osutunud tagasivalituks. Samuti peaks vangi panemise otsus olema seondatav mingi vale planeerimisega, investeerimisega jne., mille puhul riigi raha on kollektiivselt asjatult kulutatud, aga süüdi nagu keegi polekski. Vangis oleku aega saaks sisustada ka endise saadiku moraalse pale parandamisega – näiteks edevuse, kõrkuse, valetamise, ahnuse jne. väljajuurimisega (vaata religioosset loetelu surmapattudest).
Teiseks, endiste saadikute poliitiliseks harimiseks. Osa saadikuid tahaks kunagi tagasi pöörduda poliitikasse. Aga teadmisi napib. Kui oled olnud võimul ja ei saa aru, et eelarve on miinuses ja palju miinuses, siis on rahanduslikku tarkust puudu. Valede planeeringute puhul ei tunta vastavat õigusharu ega osata kavandada inimeste töö- ja elukohti ning liikumist. Kõike seda puuduvat saab õpetada vangla vaikuses ning me peaks vaatlema vanglat kui kloostrilaadset mõtiskluste ja haridusasutust. Keegi ei pääse segama, relvastatud valvurid tõrjuvad sissetungijad tagasi, sul on ajaliselt kindel päevakava ja tervislik liigset rasvaminemist vältiv toitumine ja saad väljuda vanglast palju harituma ja ettenägelikuma poliitikuna. Võib-olla haridusministeerium peaks ette valmistama vanglakoolitusele poliitiku kutsehariduskava vähemalt kutsekooli tasemel (poliitilise käsitöölise 1, 2, 3, 4, 5, 6 jne standard seonduvalt poliitiku tegutsemistasandiga).
Kolmandaks, endiste poliitikute ettevalmistamiseks tavaellu. Paljud poliitikud on parteikontorite kasvandikud ja neil pole mingit aimdust ning oskust tavakodaniku eluks. Vangla töökodades oleks võimalik anda endistele poliitikutele praktiline haridus – mõnestki ministrist saaks suurepärane autojuht või torulukksepp. Ühtlasi oleks see suund suurepärane väljund kutsekoolidele, keda süüdistatakse riigi rahade eest täiskasvanute hobikoolitamises. Endistele poliitikutele mingi praktilise oskuse õpetamine oleks kindlasti asjakohane, samuti aitaks kaasa sotsiaalse sidususe tõstmisele. Ma usun, et nii mõnigi torulukkseppade brigaad oleks uhke endisest ministrist liikme üle.
Selline läbikukkunud või endiste poliitikute kasvatamise või ümberkasvatamise ning vanglate kasutamise programm võiks olla Eesti Nokia ning tõmbaks üleilmset tähelepanu. Tulevikus saaks seejuures pakkuda Euroopa Liidu ülest programmi – meie tühjenevatesse vanglatesse võiks Euroopa Liidu rahade toel saata ümberkasvatamiseks Euroopa Liidu struktuuriorganite jamasid korraldanud poliitikuid. Näiteks, kui rohepööre peaks Euroopas läbi kukkuma, siis Euroopa Komisjoni liikmeid saaks üsna edukalt ümber kasvatada linnaaednikeks või siis asjatundlikeks maasikakorjajateks.
Alver Aria