20.11.2023
Merike Lumi.
Kuulan meie Eesti inimesi, nad võtavad poose ja pooli, kes on Ukraina, kes Vene poolt. Kes muretseb Palestiina, kes juutide pärast. Kes seisab Brüsseli, kes Ameerika eest. Eesti pärast ei muretse enam keegi.
Meie oma rahval ei ole eestlastest kahju. Ometi on Kaja kuulutanud Eestile sõja, see käib juba pikemat aega. Ta ise ei ole seda varjanudki, vaid on selle avalikult välja ütelnud, toonitades igal võimalikul momendil, “Me oleme sõjas”.
Meil ei käi sõda tankide ja droonidega. Siin on plaan rahvas välja vahetada energiapuuduse, toiduhindade tõusu, maksuküüditamistega, aga ka mürgiste vaktsiinidega ja muu sellisega.
Kes on selle kurja plaani autor? See sai alguse, kui Eesti astus Euroliitu, pangabuumi ja sellele järgneva masuga. Siis hakkasid riigiametnikud rikastuma ning väikefirmad pankrotistuma. Inimesed kaotasid töö. Toimus organiseeritud väljaränne, samas aga aktiivne võõrtööliste maaletoomine.
Kersti Kaljulaid, saades Eesti presidendiks kuulutas avalikult, et see kaunis maa tühjaks ei jää. Võib arvata, et talle oli antud ülesanne täita Eestimaa segarahvaga. Kallased paistavad täna silma agenda edasiviijatena. Ja teevad nad seda täie innuga, nagu oleks neil hakanud kiire, nii kui mingi tähtaeg oleks kätte jõudmas ja nad peavad olema ju eesrindlikud.
Selliste hullumeelsete kohustuste ja maksutõusudega maarahval pole võimalik ellu jääda. Kajakest aga, nagu eelmise Liidu ajal Breźneviltki, autasustatakse hulgi välismaiste kõrgete autasudega.
Selline “Kõik muu on tähtsam kui Eesti ja eestlane” mentaliteedi tekitaja on siinne ladvik. Sellega, et Ukraina lippe-vimpleid on kordi rohkem kui sini-must-valgeid. Kui õieti mäletan, siis Riigikogul (või oli see valitsushoonel) on Ukraina lipp kesksel kohal, Eesti oma aga kõrvaline. Ning ka meedias on põhirõhk välisuudistel, mitte Eesti käekäigul.
Loomulikult jätab see kõik oma jälje ka tavainimese mõttemaailma ja aruteludele. Tegu on sihiliku tähelepanu kõrvalejuhtimisega siinse valitsuse saamatustelt.
Eestlane aga kannatab, hoiab kokku kõhu kõrvalt nagu jõuab. Kui aga lõpmatuseni vastu pidada ei jaksa, läheb või poodi, ostab jupi nööri, paneb selle siis omale kaela ja tema jaoks on sõda lõppenud. Selle asemel, et astuda võitlusse, minna tänavatele, seista enda ja laste tuleviku eest. Oma esiisade ja -emade maa eest!
Mis küll paneks selle rahva ärkama ja endi elu eest võitlema. Vaid Sina eestlane saad aidata, vaid Sina saad selle sõja võita.”
Merike Lumi,
Tartu EKRE