20.11.2023
Täna on ilmunud kaks lugu, mis peaksid olema komplektis, omamoodi „Brežnevi pakina“, seda enam et peakangelane on punasotsiks tahenenud poliitjooksik.
EPL avaldas loo „Raimond Kaljulaid: mehed, enne kui Kaja Kallast kritiseerite, tehke järele ja siis tulge õpetama!“.
No kõigepealt täpsustaks, et naised kritiseerivad Kaja Kallast sama usinalt, kui mehed. Miks R. Kaljulaid on kiivas just meeste peale, teab ehk tema ise ja võib-olla mõni erialaarst.
„Mehed, mõelge parem sellele, miks olete paremal juhul näidanud seni viieteistkümnendikku sellest sooritusest, mis on viimase viie aasta jooksul teinud Kallas,“ pahandab Kaljulaid.
Mis sooritusest jutt? Lakkamatust valetamisest ja sellega vahelejäämisest? Huulte liigutamisest? Kogu sõja ajal kestvast pereärist sanktsioonialuse sõdiva terroririigiga?
„Rahvusvaheliselt on Kallas olnud vaieldamatult üks Eesti nähtavamaid ja mõjukamaid poliitikuid. Ta on olnud meie Carl Bildt, kui otsida kellega võrrelda. Isegi kui Kallasest ei saa NATO peasekretäri, siis on selles valikus üldse kandidaadina kaalutud olemine tema peamistele kriitikutele absoluutselt kättesaamatu rahvusvaheline tipptase,“ hüüatab vaimustunult R. Kaljulaid.
Esimest korda kuulen, et Kaja Kallast on kaalutud, veel vähem NATO peasekretäri kandidaadina. Samal kohtumisel võidi temalt ju küsida veel ka seda, kas ta oleks näiteks nõus kandideerima Miss Universumi tiitlile või naiskosmonaudiks saama. See ei tähenda, et teda oleks kaalutud, enne ikka eelvaliku trikoovoor.
Härra Bildtiga ei saa Kaja Kallast samastada kasvõi põhjusel, et Carl Bildt sai 1991. aastal Rootsi peaministriks neljast erakonnast moodustatud koalitsioonis, kuhu sotsiaaldemokraate õnneks ei võetud. R. Kaljulaid pole muidugi mitte mingi sots, ta on Etkari piimaga nuumatud jedinorosside polgupoeg, kesik ta oli ja kesikuks ka jääb.
Carl Bildt on aadlisoost, mitte aga kümnete miljonite haihtumisega seostatava mälulünkadega pankuri suguvõsast.
Raimond Kaljulaid on kahtlane isik, nagu on kahtlane igaüks, kes ehitas oma poliitilise karjääri kurjategijate rahade abil.
Seepärast on naljakas, kui selline tegelane räägib midagi piinlikkusest.
„Lugedes Kaja Kallase oponentide avaldusi on minul küll natuke piinlik meie meespoliitikute pärast,“ ajab Raimond K. jalad risti, nagu näost punane poissneitsi Odinetsi nähes. Natuke piinlik võiks Kaljulaidil olla vene kurjategijatelt raha vastu võttes. Aga ei olnud.
Täna ilmuski samas väljaandes ehk EPL-is too teine lugu, mis sobib ideaalselt Raimond Kaljulaidi lapsikult pugejaliku lookesega:
„Harju maakohus otsustas täna tehtud määrustega rahuldada peaprokurör Andres Parmase taotlused Ivan Turõgin ja Sergei Potapenko erandlikel asjaoludel veel pooleks aastaks vahi alla jätta. Samal ajal arutati ringkonnakohtus Turõgini ja tema perekonna esitatud kaebust halduskohtu otsuse üle, mis tunnistas õiguspäraseks vabariigi valitsuse septembrikuise korralduse Turõgin USA-le välja anda. Samasisuline vaidlus tuleb ringkonnakohtus aruteluks homme ka Potapenko suhtes.“
Ma olen vist juba kirjutanud, et boonusena võiks USA-le anda välja ka Kaljulaidi, kui ta otsemaid ei tagasta kuritegelikku raha, mis oli ülalmainitud krüptobandiitide poolt R. Kaljulaidi valimiskampaaniasse investeeritud.
Kui ma kuulen järjekordselt sellest, et Raimond Kaljulaid loeb jälle kellelegi moraali ja et sellel tegelasel on teiste pärast isegi „natuke piinlik“, siis minul piinlik küll ei ole, kuna Kaljulaid räägib meestest kolmandas isikus ja meid ilmselgelt ei esinda.
Äkki järgneks Juffereva-Skuratovskile, kes oli ju ka keskerakonnas? Reformierakonnale on riigikogus iga mandaat kulla hinnaga.
Sealt saab isegi rohkem, kui Turõginilt.
Ivan Makarov