22.11.2023
Ivan Makarovi foto
Urmas Alender oleks täna saanud 70. Kui mõtled sellele, mida ta oleks veel loonud nende Eesti iseseisvusaastate jooksul, ja veel tänapäevaste tehniliste võimalustega, tekkib südame piirkonnas jälle too tuttav valu. Kui aga vaatad ümberringi – kas oleks tal kaasaegses labastatud eetri ja lavaga Eestis kohta – siis ikka ahastad.
Kuhu me jõudnud oleme?
Nagu ka paljude teiste asjadega, on Urmas Alenderit puudutavates lugudes, mida järjest avaldatakse, teadlikult jäetud lünke. On tühistatud nii mõnedki temaga seotud olnud olulised inimesed kui ka tema loomingu tähtsad leheküljed, ilma milleta ei ole võimalik endale täielikult selgeks teha, kui kordumatu oli see poeet ja laulja, mida ta mõtles, tundis ja taotles.
Nii mõnigi on küsinud, kas Urmas oleks õnnelik selle üle, mida teeb praegu tema tütar Yoko. Iga vastus sellele oleks oletus ja spekulatsioon, kuid talle piisavalt lähedased olnud inimesed võivad seda suure tõenäosuse astmega modelleerida.
Kindlasti oleks Urmas Alender uhke selle üle, et tal on niivõrd võimekas tütar, ta oleks õnnelik lastelaste üle ja pühendaks nendele palju aega ning armastaks neid kogu oma temperamendi ja hingega, ehk meeletult.
Kindlasti oleks Urmas äärmiselt kurb selle üle, et Yoko on Eestit ja eestlasi hävitava koalitsioonikasvaja rakuke. Ja veel ühes erakonnas Randperega, mis oleks Urmase jaoks ühel olulisel põhjusel täiesti vastuvõetamatu.
Urmas oli Eesti, ta oli Eestlane. Kogu oma elu oli ta laulnud Eestist ja eestlaste vabadusest, ning teda ka regulaarselt tunnustati selle eest – esinemiskeeld järgnes esinemiskeelule, jalg pandi ette isegi Tartu Muusikapäevadel. Kui aga targad eesti kommunistid said aru, et nad suudavad nüüd enda jaoks palju tulusamalt juhtida Eestit ilma Moskva direktiivideta, lükati eesti vabaduslaulikud kõrvale ja volitati esitama ärkamislaule mitte Urmast, kes vihkas kommareid lausa bioloogilisel tasemel, vaid kikilipsumeest Ivo Linnat. Kes tegi seda muidugi hästi, aga see oli tema jaoks selline järjekordne projektipõhine ots. Ja aastate pärast laulis Linna juba „tühjadele südametele“, vältides sõnu „hulgub sihitult migrant“.
Paljud nõukogude aja eesti solistid olid esinenud teistes liiduvabariikides, põhiliselt vene keeles, v.a. Gunnar Graps. Eesti estraaditähtede venekeelsed lood olid peaaegu sajaprotsendiliselt Venemaa muusikamaffiasse kuulunud autorite kirjutatud. Juhul, kui vene keeles esitati eestlaste laule, siis vene tekste kirjutasid ilmtingimata sama Moskva koosluse liikmed. Vastasel juhul ei võetud lugusid telesaadetesse ja ei lubatud plaatidele.
Eestlaste olukorda halvendas see, et nendele anti põhiliselt teise või kolmanda liiga kirjutajate toodangut, kuna meie esindajate vene keel oli nagu ta oli, sõnu väänati ebamusikaalselt ja missugune autor seda ikka tahab. Georg Ots oli ka selles mõttes geniaalne, et tema balti hääldus oli vaevu tajutav ja mõjus romantiliselt.
Just keskpäraste nõukogude autorite ja kohmaka esituse tõttu, kui oldi sunnitud taga ajama hääldust, mitte aga tunnetust, ongi kõik Anne Veski, Marju Läniku, Vitamiini jne. laulud lihtsalt ulmeline surrogaat, nõukogudeaegse Balti jaama kohv klaasis alumiiniumist lusikaga. Eriti ei vedanud Tõnis Mäel, kes esitas Šainski ja teiste vene lauluseppade koomilisi laulukesi nagu „Spasite“, „Astanavite muzõku!“, „Serdtse ne spit“ jne, mis tekitasid raskusi silmapaistva eesti estraadilaulja tõsiseltvõetavusega ka väärikamate lugude esitamise puhul. Ja vene humoristide paroodiad olid ikka eriti naeruvääristavad.
Erandiks selles eesti lauljate tollal nooremas üleliidulises plejaadis oli Jaak Joala kui kõigist teistest silmnähtavalt andekam muusik. Talle kirjutas lugusid isegi David Tuhhmanov ja Jaagu vene keel ei olnud puine samuti ka tema erakordse musikaalsuse ja hääle tõttu.
Ruja läks Venemaale praktiliselt N. Liidu peiesid sisustama. Läks enne selle süsteemi lõppu ja laulis, mida tahtis. Ma ajasin isegi Ruja venekeelse LP asju Meloodias, see ei olnud lihtne, aga lõpuks, kui kõik oli valmis, põgenes Rein Rannap läände, jättes oma kalleid kolleege tagajärgi helpima. Loomulikult pandi moskva plaat kohe seisma ja sooviti Rannapi laulude väljavahetamist.
Kuna stuudioaegu Eesti Raadios ja Tallinna Linnahallis oli peaaegu võimatu saada, ja ka näiteks Jaanus Nõgisto algusest peale ei olnud venekeelse plaadi tegemisest vaimustuses, kuigi vastu ei töötanud, pöördus Urmas „mitteametlikel kommertsalustel“ Heliloojate maja stuudiosse. Ta kirjutas uue muusika Rannapi oma asemel „Nii vaikseks kõik on jäänud“ venekeelsele variandile ja salvestas mõlemas keeles ka mõned oma soololood unplugged, et asendada plaadil keelatud laulud ja päästa mis päästa annab.
See, mida esitas ta vene keeles, hääldades tekste pingevabalt tänu Dvigatelis töötatud aastatele, oli tolle aja kohta ka eesti mõõdupuu kohaselt ultranatsionalistlik. Teised eesti esinejad laulsid vene keeles igasugust nõukogude jama parimal juhul Moskva, enamasti aga Rjazani koloriidiga, Rujal läks aga plaadile näiteks Jaanus Nõgisto lugu „Valgusemaastikud“ vene keeles – „Helge paik“ ehk „Meie Eesti“. Täna oleks see Eestis tühistatud kui rassistlik, sest seal on näiteks sõnad „heledapäised lapsed, hallipäised taadid, hel(g)e paik, meie Eesti!“
Heliloojate majas põlve otsas salvestatud lugudest võeti plaadile vaid „Las jääda kõik“, mis oli tänu Igor Garšneki võimsale süntesaatoripartiile rokilik, teised lood lükati aga tagasi, kuna nad ikka ei sobinud kokku võimsa ja raskemeelse Ruja helipildiga. Sealhulgas ka ilusa eestimeelse loo „Minu Eestimaa“ vene variant.
Aga üks Heliloojate majas salvestatud lugudest ei olnud plaadile esitatudki, kuna jäi pooleli. See oli niivõrd värske laul, et Urmasel läks salvestamisel fraseerimine korduvalt sassi. Jätsime järgmiseks korraks, aga seda ei tulnudki.
Aastate pärast, kui Urmast enam ei olnud, üritasime me Eesti Raadios laulu uuesti kokku mängida tollelt Heliloojate maja laialt 8-realiselt lindilt – kord helirežissöör Tiit Vartsi, siis tema kolleegi Vello Meieriga. Aga ei olnud saatus meile armuline – mis vigaselt sisse lauldud, seda ei olnud tollal võimalik parandada.
Ja sõnad olid järgmised:
Синее небо влечёт,
Чёрные тучи пугают.
Белый корабль никогда не придёт,
Знает об этом народ.
Время, оно промелькнёт,
День отторжений настанет.
Самый последний из нас упадёт,
Знает об этом народ…
Ehk eesti keeles:
Sinine taevas kutsub,
Mustad pilved hirmutavad.
Valge laev ei tule kunagi,
Rahvas teab seda.
Aeg vilksatab hetkena,
Anastamiste päev saabub.
Viimane meist langeb,
Rahvas teab seda.
Tollal salvestas neid laule Alar Kotkas, kes avaldas oma täielikku hämmeldust. Et kuidas on võimalik, et venelane kirjutas sellised sõnad.
Tal oli ka kontseptuaalselt märkusi. „Ivan, aga miks sa arvad, et valget laeva ei tule? Mina usun, et tuleb kindlasti. Ja siis saad sa kindlasti eesti kodanikuks. Tänuks nende sõnade eest!“
Aitäh Alarile, ta ise on proff (siis 2 Quick Starti veel ei olnud, ta oli tuntud Monitori bassimees) ja aitas meid Urmasega tollal väga. Stuudio oli algeline, aega oli vähe, tulemuseks aga perfektselt salvestatud laulutsükkel, enamasti kahes keeles. Mul kodakondsusega probleeme ei olnud, kuna olen sünnijärgne EV kodanik, aga eesti passi saamiseni läks veel aastaid…
Mind kohutab Urmase prohvetlikkus. Kõik need laulud, kus ta rääkis vee sügavustesse vajumisest, millest on minutagi palju räägitud ja kirjutatud.
Ka nüüd, kui tulid meelde need lood, millega me läksime Moskvasse, kuigi selliseid asju ei juletud Eestiski laulda, hakkab mul tema prohvetlikkusest kõhe. Sest meie rahvusriiki, eesti keelt, kultuuri ja eesti rahvust ruineeritaksegi praegu ülalt – ütleme otse, et ka Urmase tütre kaasabil. Ja 30 iseseisvusaasta aeg vilksataski ühe kauni hetkena.
Anastamiste päev saabub.
Viimane meist langeb.
Võib-olla ongi hea, et too laul jäi tal lõpetamata. Nii et Eestil on veel lootust.
Mitte enam üleliia palju.
Ivan Makarov