28.11.2023
Mart Helme
Poliitikat kaugemalt jälgivale inimesele võib olla raskesti hoomatav, milles ikkagi seisneb Eestis kujunenud poliitiline vastasseis koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Ajakirjandusest võib jääda mulje, nagu oleks põhiküsimus opositsiooni õiguses valitsuse tegevus ja Riigikogu töö suuremal või vähemal määaral halvata või selles, kui ulatuslikult ja missuguse kaaluga eelnõude puhul on valitsusel õigus kasutada usaldushääletust.
Tegelikult on põhiküsimus hoopis selles, kas koalitsioonil on moraalset, juriidilist ja poliitilist mandaati ühiskonnale peale suruda selgelt ideoloogilisi otsuseid, mis igasuguse kaine hinnangu põhjal toovad kaasa Eesti majanduse laostumise, tööpuuduse järsu kasvu, inimeste vaesumise, keskklassi hävingu ja deklasseerumise, väljarände, eestlaste pettumuse oma riigis ning süveneva vaenu tavalisele inimesele kättesaamatuid hüvesid nautiva tippametnikkonna ja poliitilise establishmenti vastu.
Ja loomulikult on küsimus ka selles, mida üldse saab seesuguse küünilise teerullipoliitika peatamiseks teha opositsioon peale seadustes täiesti selgelt võimaldatud obstruktsiooni.
On õigupoolest piinlik ja valelik, kui kõige selle kontekstis räägitakse, nagu ei teeks Riigikogu tööd. Vastupidi. See, kui opositsioon takistab valitsusel parlamendist üle sõitmist ja eelpool nimetatud katastroofiliste tagajärgede esile kutsumist, ongi töö. Opositsiooni töö oma valijate huvide kaitsmisel. Koalitsioon kahtlemata eelistab hambutut, kodustatud opositsiooni, aga meie seda rõõmu neile ei paku.
Eriti piinlik on asja juures ka see, et koalitsiooni esindajad väidavad, nagu poleks obstruktsiooni tõttu võimalik Riigikogus sisulist debatti pidada. On küll. Selleks tuleks aga ka koalitsiooni esindajatel EKRE saadikutega koos saali tulla, küsimusi esitada ja kõnesid pidada. Tegelikkuses pole nad seda teinud.
Kogu nüüd juba kevadest saadik kestnud vastasseisu puhul on aga veel üks asjaolu, mis on Eesti parlamentaarse ja põhiseadusliku korra seisukohast sõna otseses mõttes hirmutav. See on koalitsiooni poolne vägivald Riigikogu töö- ja kodukorra kallal, millele on kahetsusväärselt katet teinud ka Riigikohus.
Viimasele asjaolule on murelikult tähelepanu juhtinud ka mitmed autoriteetsed juristid (Leon Glikman, Jüri Raidla), kes on hoiatanud, et lühiajaliste taktikaliste võitude ja ideoloogiliste eesmärkide saavutamisele ei saa ohverdada meie põhiseaduses sõnaselgelt kirja pandut.
Kusjuures on naeruväärne, et kõige selle taustal süüdistab Kaja Kallas opositsiooni parlamentarismi nõrgestamises. Asi on ju täpselt vastupidi. Usaldushääletuste massilise kasutamisega on opositsioonilt võetud võimalus seadusloome protsessis osaleda. Teisisõnu, just koalitsioon on see, kes kevadest saadik viib parlamentarismi kallal ellu hävitustööd.
Kuna praeguseks pole enam mingit kahtlust, et koalitsioon kavatseb oma teerullitaktika, töö- ja kodukorra rikkumiste ning muude käteväänamistega minna kasvõi õudse lõpuni ja opositsioon omalt poolt jätkab võitlust selle eest, et Eestis säiliks mingigi parlamentaarne demokraatia, on järgmine käik vältimatult Kadrioru käes.
President eksib, kui ütleb, et selle vastaseisu saab lahendada ainult Riigikogu. Selle vastasseisu – vähemalt antud kujul – saavad lahendada üksnes erakorralised valimised. Ja nende esile kutsumise võti on presidendi käes. Ja siinjuures ei peaks Alar Karis vaatama ei Riigikogu, Stenbocki maja ega Riigikohtu poole, vaid pöörama näoga rahva poole. Sest inimeste ootused on avaliku arvamuse küsitlustes selgelt välja öeldud. Rahva enamus soovib nii Kaja Kallase lahkumist kui ka erakorralisi valimisi.
Seega – vähemalt minu hinnangul – pole presidendil muud valikut, kui olla see, kes ta meie põhiseaduse kohaselt on: kõrgeima võimu kandja ehk rahva teener.
Mart Helme
Riigikogu liige, EKRE aseesimees